Mõtlesin, et asi see Linnu-pesa leida on, kui oled kuus aastat karjas käinud. Leidsingi, ja esimene tervitaja oli mu kunagine leeripoiss — Linnu-pojake, kes vahepeal salaja meheks sirgunud. Juhatas mu lasipuu juurde, kuhu oma neljasilindrilise ruuna kinni siduda sain, ja siis läksin avastusretkele. No muidugi — kutsujaiks-korraldajaiks polnud keegi muu kui Nelly koos Tõnisega, ja kutsutud polnud mitte ainult Peetri koguduse rahvas, kus Ants Tooming ametis on, vaid ka Vana-Andrese pere ja teised ümbruskonna luterikogudused, sest Antsu teenistusreisid on viinud teda mitmele poole. Laululinnukesi oli puudealune juba täis, kõigil nokad õieli, sest suvekuumus oli halastamatu. Morsivaagen jääkuubikutega oli populaarseks oaasiks, mida rõõmuga külastati.
Lõpuks jõudis kohale ka buss marsruudiga Ehatare — Eesti Maja — Peetri kirik, tuues viimased külalised, ja võidi kavaga alata. Peo- ja majaperenaine Nelly tervitas kõiki ja teatas, et seitsmest kutsutud vaimulikust on saabunud vaid neli, ülejäänud olid seotud ametikohustustega mujal. Muuta tuli ka kava järjekorda, nimelt tuli ilmataadi kiuslikkuse tõttu söögitund nihutada alguse poole, sest kalatoidud ja majoneesiga valmistatud salatid kartsid riknemist.
Peapiiskop Udo Petersoo lausus söögipalve, mille järel Ene Tamm andis juubilarile üle originaalse kingi — indiaani pealiku vesti. Pidulik üleandmine pidi kava kohaselt toimuma Valve Tali soololaulu saatel, kuid kuna Valvel polnud võimalik kohale ilmuda, saatis ta omaloodud tervitusvärsi, mille perenaine Nelly ette luges. Siis asuti toidusabasse, päästma perenaiste hõrgutisi kurja kuumuse küüsist.
Kui toitu küllalt maitstud ja tublisid perenaisi piisavalt kiidetud, võis kava jätkuda või täpsemalt öeldes — alata. Esimesena tervitas juubilarist ametivenda Peetri koguduse õpetaja Andres Taul, misjärel Nelly Lind luges oma humoristliku värsisepitsuse „Ants alati on tubli mees“. Siis kogunes puude alla Peetri ja Vana-Andrese koguduste ühendkoor täiendusega Hamiltonist (Hannes Aasale suruti noodiraamat pihku), kes esitas Asta Ballstadti ja Rosemarie Lindau vaheldumisi juhatades neli laulu, üht saatis Asta Ballstadt süntesaatoril. Siis kandis Evi Dulder ette luuletuse, mille autoriks taas Nelly Lind. Ning Peetri koguduse esimees Jaan Kruus avaldas saladuse, et juubilare on rohkem kui üks.
Nimelt pühitsesid lahked võõrustajad Nelly ja Tõnis oma 65. pulma-aastapäeva! Tõnisel tuli põõsaste vilust välja ronida rõdule truu abikaasa kõrvale, sest kõik tahtsid „noorpaari“ õnnitleda.
Nelly arvas, et on aeg teha ühislaulu. Laululehed olid trükitud, viisid tuttavad, kuid mitu teksti kahtlaselt „kohendatud“ — muidugi, sõnameister Nelly oli taas oma näpujäljed jätnud. Kõik lauldi maha, Asta süntesaator aitas. „Cantate Domino“ esimees Juhan Laanes tuletas kõigile meelde, et pastorist juubilar laulab neljas kohalikus kooris ning on sageli jaganud end altari ja kooripealse vahel.
Ametivend Hannes Aasa esitas kitarri saatel kaks vaimulikku laulu, milledest ühe puhul ta kogu seltskonnale refrääni selgeks õpetas. Evi Dulderilt oli veel üks Nelly vaimulaps, sedapuhku proosa vallast, kuid ikka väikese viguriga — kõik sõnad algasid s-tähega. See sai südamlik, soe, sisukas, suurepärane! Praostkonna poolt tervitas veel peapiiskop Udo Petersoo ning Eesti Lauljate Liidu Põhja-Ameerikas ja Toronto Eesti Meeskoori poolt mõlema organisatsiooni esimees Heikki Paara.
Ja oligi pidu jõudnud tänamisfaasi. Algust tegi sellega Nelly Lind, kes hellasõnaliselt meenutas neid lugematuid kordi, mil talle on võimaldatud oma kaunist kodu koguduse väljasõitudeks pakkuda (sama ja tugevam tänutunne hoovas paljude külaliste südametest). Sõna sai nüüd lõpuks ka vaimulikust juubilar, kes oli õnnelik ja liigutatud vaatamata sellele, et ta nigel 40 pererahva uhke 65 kõrval üsna madalaks jäi. Oma pärismaalaste vesti lubas ta paigaldada oma kabinetti aukohale meenutamaks Kanadas veedetud ilusaid ja töörohkeid päevi.
Viimasena kõneles perepoeg Tõnu, avaldades heameelt, et ta vanemad on nii kaua koos elanud ja koos rajanud ilusa maakodu, mida nende lapsed ja lapselapsed on nautinud ja ikka veel naudivad.
Perenaiste tööpäev ei olnud veel kaugeltki lõppenud. Kohv, kringel, tordid ja muu hea-parem ootas. Minu tööpäev, kui seda nii nimetada sobib, lõppes kahjuks enne nende oma. Jätsin sõbralikult jumalaga ja asusin koduteele. Hea oli tulla, kahju oli minna, muljeterohkus korvas kahjutunde.
