Ürituse pidulikkust kriipsutab alla asjaolu, et kohal oli terve Järvide perekond – mitu generatsiooni väikestest suurteni, samuti ka heliloojad Arvo Pärt, Veljo Tormis, Peeter Vähi, Eino Tamberg; dirigent Olari Elts, pianist Vardo Rumessen jt.
Kontserdil viibis ka Rootsi kujur Britt-Marie Jern, kelle loodud Neeme Järvi kuju Estonia kontserthoone eesruumis avati enne üritust. Lava mõjus imposantsena – seda kaunistasid valged roosid ja lillad iirised.
Kontserdi alguses tutvustas publikule Neeme Järvit EV president Toomas Hendrik Ilves isiklikult.
Neeme Järvi poolt hoolikalt valitud kava kõrgpunktiks oli F. Liszti „Fausti“ sümfoonia (1857), milles osalesid Rahvusmeeskoor ja soolotenor. Järvi juhatuse all kõlasid lisaks Villem Kapi „Põhjarannik“, Veljo Tormise „Kolm mul oli kaunist sõna“ ning Heino Elleri „Kolm pala flöödile ja orkestrile“, kus oli solistiks Maarika Järvi. Elleri teose orkestratsioon on New Yorgi heliloojalt Charles Colemanilt.
Paavo Järvi dirigeeris Sibeliuse „Finlandiat“ ning Kristjan Järvi esitas Carl Nielseni „Aladdini süidi“ kolm osa (I, V ja VII). Muide, Rahvusmeeskoori panus kontserdil oli ulatuslik: nad laulsid kaasa kõikides helitöödes, välja arvatud Elleri omas.
Kohal viibinud USA ajalehe The Cincinnati Post muusikakriitik Mary Ellyn Hutton andis kontserdile kiitva arvustuse. New Yorgi firma Cultural Media Collaborative salvestas kontserdi tulevase DVD jaoks. Samuti tegi võtteid dokumentaalfilmi jaoks Järvide perekonna kohta Hessische Rundfunk Frankfurtist, Saksamaalt.
Kontserdile järgnenud pidulikul vastuvõtul kingiti Neeme Järvile rullraamat, milles on loetletud kõikide kontsertide kavad, mida Järvi on ERSO-ga esitanud, alates aastast 1956.
ERSO tegevdirekor Andres Siitan võttis õhtu meeleolu kokku sõnadega: „Oleme väga uhked, et meil on selline isiksus nagu Neeme. Tema on meile legendaarne kuju. Paljud meist mäletavad veel aega, kui ta siin elas. Nüüd, iga kord, kui Neeme tagasi tuleb, on see suursündmus.”