Juubilar seltskonnaga
Mai on alati olnud spordihuviline. Tema lemmiksport on olnud ujumine. Oma esimesed ujumistõmbed tegi ta Tartu Emajões. Koolitööd alustas ta Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis. 1943.a. astus ta õppima Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituuti, olles edukas eksamite sooritamisel. Sõjarinde lähenemisel suleti kehalise kasvatuse osakond. Meestudengid läksid rindele, kust mitmed toodi tagasi haavatutena. Mai, nagu alati, abivalmis ja energiline, lõpetas Punase Risti kursused ja asus tööle Eesti Sõjaväehaiglasse, kus töötas 1944.a.-ni.
Sõjatuuled viisid teda Saksamaale, kus ta registreeris end spordikooli tudengiks. Siin õppis ta Tartus pooleli jäänud kursusi, samal ajal veel sõjaõdede koolis ja hiljem rinde taganedes töötas sõjaõena rindel. Peale sõja lõppu töötas USA tsoonis sõjaväe ujumise ja suusainstruktorina ja ühtlasi andis DP laagris võimlemise, rahvatantsu ja võrkpalli tunde. Hiljem taganesid DP-d läände põgenikelaagrisse Ambergi. Seal olles kohtas ta oma tulevast abikaasat Robert Kreemi. Mai, energiline nagu ta on, registreeris end Kehalise Kasvatuse Instituuti Erlangeni Ülikoolis, kus õppis kuni perekonna emigreerumiseni Edmontoni, Kanadasse 1948.a.
1951.a. asusid nad Torontosse, kus sukelduti eesti ühiskonda. Siin alustas Mai algul jällegi haiglatööga Sick Children’s Hospitalis ja oli talvel Parks and Recreation’is ujumistreeneriks.
Ja siis kutsuti Mai Jõekääru suvelaagrisse ujumisinstruktoriks. Seal võttis ta enda hooleks ka laagri õe ülesanded. Lapsed armastasid teda ja nad õppisid Mai juhtimisel headeks ujujateks. 20 aasta jooksul, mil Mai oli Jõekäärul, on 8000 noort vees ja spordiväljakul temalt õpetusi saanud. Jõekääru mõtleb tema peale tänulikkuses kui energilisele ja rõõmsale õpetajale. Mai suursaavutus oli Jõekääru uue basseini ehitamine 1999.a., kus tal oli majandusliku abi organiseerimisel tänuväärt osa.
Sügisel, kui Jõekääru töö lõppes, ootas teda Kalevi Spordiselts, kus ta tegutses ujumise ja võrkpalli alal ja võistluste korraldajana, ühtlasi kirjutades artikleid ajalehtedele ja olles kaasautoriks paljude raamatute ja albumite kirjastamisel.
Mai ei ole ka unustanud meie kodumaad. Ta on ulatanud abistava käe Kalevi Spordiseltsile Eestis, kus talle anti üle aukiri medaliga. Mai on korraldanud ujumisvõistlusi mitte üksi Kanadas, vaid ka Ameerikas Lakewoodis, kus teda on nimetatud spordimängude aupatrooniks.
Mai suurim saavutus, nii nagu ta ise tunnistab, on tema oma perekonna eest hoolitsemine.
Mai on andnud suure panuse noorte sportlaste kasvatamisele nii eesti kui kanada ühiskonnas. Soovime talle jätkuvat energiat noorte spordi arendamisel!
