Kaua aega tagasi - siis, kui mul olid kuldkollased lokkis juuksed,siis kui ma olin veel väga väike poiss, siis kui ma elasin Viljandis ja siis kui ma ei olnud veel pagulane, vaid eestlane, nagu kôik teised eestlased Eestis - oli minu hüüdnimeks 'Tibu'.
Ma ei ole enam kindel, mida ma vihkasin rohkem, kas oma lokkis juukseid vôi oma hüüdnime, aga niipea kui ma rääkima ôppisin, ma nôudsin, et juukselôikaja lôikaks mu lokid maha. Aga nagu kogu maailm teab, siis juukselôikajad ja juuksurid ei tee kunagi seda, mida nendelt tahetakse. Nad teevad oma tahtmist.
Mind ei pildistatud kunagi karusnahal ja mind ei sunnitud kunagi kleiti kandma, aga Eestis lôigati minu juukseid aastaid niimoodi, et ma nägin välja nagu Shirley Temple. Hiljem, kui ma Geislingenis, Saksamaal,elasin, siis pärast juuksuri juures käimist ma nägin välja nagu Erwin Rommel ja kui ma Stokholmis, Rootsi juuksuritelt palusin, et nad mu juukseid lôikaksid nii, et ma näeksin välja nagu Frank Sinatra, siis nad lihtsalt naersid mind.
Ajajooksul ma tüdinesin juukselôikajatega vôitlemisest ja Torontos elades olen ma juba aastaid lasknud oma juukseid lôigata itaallasel, kelle nimi on Tony, ilma et ma püüaksin teda kuidagi môjustada.
Tony äri on Kuldse Kringli ja Eesti Maja vahel, Broadview 'avenüül'. Mina ei ole ainus eestlane, kes Tony juures käib ja Tony on ôppinud eesti keeles ütlema 'Tere-Tere!' ja 'Tänan väga!' ja 'Head aega!'.
Mônikord, kui Tony'l kiire on, siis ma panen lihtsalt silmad kinni ja tukun, kuni ta oma töö on ära teinud. Ta on küllaltki väle, kuue-seitsme minutiga on ta vôimeline minusuguse ära pügama. Aga vahetevahel me ajame juttu. Marcello Mastroianni surma puhul oli Tony kurb. Teinekord, kui ma ta käest küsisin, kas ta ooperit armastab, siis ta laulis mulle oma käriseva häälega Figaro aariat. Kui ta poeg oli ta autokummi puruks ajanud, siis Tony oli marus. Kiskus mu juukseid ja kiristas oma hambaid, vajutas mu pea jônksti alla ja kiskus siis jälle ropsti üles. Ime, et ta kôrva ei lôiganud.
Möödunud nädalal, kui ma järjekordelt Tony juurde läksin, olin ma ainus kunde tema äris. Tony soovis mulle "Hääd uut aastat!", ja me rääkisime tervisest ja vanadusest. Selgus, et Tony on sündinud Itaalias, aastal 1940, seega viis aastat enne sôja lôppu, aga kui ma ta käest küsisin, kas ta mäletab midagi sôjaajast, siis Tony kinnitas, et ta ei mäleta mitte midagi. 'Kas sa mäletad oma esimest koolipäeva?' küsisin ta käest. 'Ei mäleta!' 'Aga kas sa mäletad seda, kui sa esimest korda juukselôikaja juures käisid?' 'Ei mäleta!' Tony nohises ja tegutses môni aeg, tegi mu juuksed märjaks, sest need olid liiga kuivad, teritas oma habemenuga ja siis ütles järsku, 'Aga oma esimest armastust, seda ma mäletan!'
Ja selles ei ole mingit kahtlust, et ta seda tôepoolest mäletab. Nii pikalt ja pôhjalikult ei ole Tony mulle kunagi midagi varem kirjeldanud. Ta mitte ainult ei kirjeldanud, ta jättis juukselôikamise katki, käis mööda äri edasi-tagasi ja vehkis kätega, et ma aru saaksin, kus tänaval tema elas ja kus tänaval tema esimene armastus elas, kuidas nad käisid kahekesi pargis kuuvalgel jalutamas ja kuidas siis keegi tema peale kaebas, lausa valetas, et Tony oli tüdrukukesega teinud seda, mida ta ei oleks tohtinud teha ja kuidas siis tüdrukukene nuttis ja kuidas siis tüdrukukese isa Tony peale karjus ja kuidas lôpuks Tony Kanadasse kolis.
Tony inglise keelest ei ole alati kerge aru saada, aga ma usun, et aastaid hiljem, kui Tony Itaalias puhkusel oli, sai ta oma esimese armastusega jälle kokku! Kirikus! Tony tuli ühest uksest - Tony läks ukse juurde, mängis iseennast ja tegi ukse prauhti lahti - ja tüdruk tuli teisest uksest -ja Tony näitas, kuidas tüdruk tuli ja tegi vastasukse prauhti ukse lahti ja kuidas nad siis kiriku eeskojas seisid, silm-silma vastas.
Muidugi selle aja peale oli Tony omale juba teise armastuse leidnud ja tüdrukukene oli ka mehele läinud. Tony kunagine vôistleja, see, kes tema peale kaebas, oli ka veel elus. Nagu ma aru sain, siis Tony vend ei lasknud tal minna oma vôistlejat vaatama, sest Itaalias vôib kergesti juhtuda, et vanast vihast saab hirmus tüli, koledate tagajärgedega.
Muuseas, juukselôikus kestis seekord üle poole tunni. Ain Söödor
Juuksuri juures
Eestlased Kanadas | 21 Jan 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
