Võidukast Võnnu lahingust möödub tänavu 92 aastat. Võidupüha kaudu meenutame tollaseid sündmusi, mis andsid Eesti iseolemisele reaalset alust. 19.-23. juunini Põhja-Lätis toimunud Võnnu lahingus purustati baltisaksa Landeswehr, otsustati Vabadussõja saatus ja määrati seeläbi kogu Eesti rahva ja riigi tulevik.

Samaaegselt on möödunud 70 a eelmise sajandi esimesest suuremast küüditamisest, mil viidi ära meie rahva helgemad pead. Need, kes olid silma paistnud rahva eluolu korraldamises oluliste inimestena ning sellega äratanud tähelepanu vaenlastena anastajate silmis.

Kui 23. juunil pühitseme peotujus suurt võitu, siis 14. juunil tähistame ahastuses rahva kaotust. Vabadussõja lahinguväljadel langes 2121 võitlejat, haavadesse ja haigustesse suri 2058 meest. Ühtekokku kaotas Eesti Vabadussõjas üle 6000 inimese, haavata sai enam kui 12 000.

N. Liidu poolt toime pandud 1941. a. juuniküüditamisel oli operatsioon pisidetailideni ette valmistatud. Otseselt Eestist läks Narva ja Irboska kaudu teele loomavagunitesse surutuna 10 016 küüditatut. Nende hulgas oli 36-38% alaealisi ja alla aastaseid lapsi üle 100. Küüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

Kuigi inimkaotuste loetelu nii Vabadussõjas kui küüditamistel on masendav, ammutame siiski mõlemast kogemusest tarkust tänaseks. Eesti idanaaber on, tagasihoidlikult hinnates, suurem riik – sõjaliselt, poliitiliselt, rahvaarvult, pindalalt, majanduselt. Venemaa on oma osa täitnud Eesti arengul aegadest peale ja valusaid läbielamusi on olnud pea alati.

Üldiselt aktsepteeritud on seisukoht, et võitlust tulirelvadega pole imperiaalsete kalduvustega naabriga lähitulevikus vaja pidada. Samas pole märgata ägeda võitluse vaibumist ajaloo üle. Ajaloosündmustest välja kasvanud rahvuslikud tõekspidamised on jäänud takistuseks ladusale läbikäimisele Tallinna ja Moskva vahel. Venemaa, kes on end tituleerinud N.Liidu ametlikuks järeltulijaks, keeldub kategooriliselt tunnustamast Eesti okupatsiooni ja Nõukogude poolt sooritatud kuritegusid. Vabadussõda on Venemaa silmis ajalooliselt üks ebakorrapärasus ning küüditamine triviaalne. Meenutagem, et 170 mälestusmärgist, mis püstitati Vabadussõjale järgnenud aastatel, hävitati 162 kohe N.Liidu okupatsiooni alguses.

Võib-olla tõsisem on asjaolu, et vene koolides Narvas pole peaaegu ühtegi ega Tallinnas piisavalt ajalooõpetajaid, kes oleks hariduse saanud Eesti territooriumil. Pealegi on vene keelt rääkiv kogukond Eestis üle uputatud Venemaa meedia poolt, kelle ajalookäsitlus ei erine Kremli dogmaatilisest hoiakust. Nendest asjaoludest võrsuvadki erinevad väärtused ja ettekujutused ajaloo käigust, mis takistavad ühise keele leidmist ja probleemide lahendamist rahvusvaheliselt ja ka siseriiklikult.

Moskva on pidanud pettuma ajaloos 20 a taguse löögi tõttu. Neile näib ebaõiglane, et üks rahvas soovib vabana elada omal maal ilma endise okupandi eestkosteta. Aga Eesti on veendunud, ja juunis ongi sobiv aeg seda meenutada, et väikerahvaste kogemus ja isemoodi olemine maksab maailmas midagi ning väikerahvaste rahvuslus algabki sellest eluõiguse nõudmisest, mida suurrahvad omamoodi tõlgendama kipuvad. Aga ükskord me võidame ajaloo võitluse niikuinii.

Märkmed: