Kanada ja USA heanaaberlike suhete areng on kestnud üle 200 aasta. Mõlemal maal on on sama briti tagapõhi, ühine keel, nad on olnud edukad rahvusvahelisel areenil, jagavad samu demokraatlikke põhimõtteid, teevad koostööd praktiliselt igas valdkonnas ning paljudes organisatsioonides, sh NATOs, OECDs, arenenud tööstusriikide rühmitustes G8 ja G20 jm. Kuigi Kanada territoorium on USA omast suurem, moodustavad siinne rahvaarv ja majandus vaid kümnendiku USA vastavatest näitajatest.
Kanada-USA majanduslikud sidemed said uue hoo ja väljundi pärast vabakaubandusleppe (FTA) sõlmimist 1988. a. ja enamgi samatüübilise dokumendi NAFTA allakirjutamise järel 1994. a, kus kolmandaks partneriks on Mehhiko. USA ja Kanada vahel lookleb maailma pikim piir. Mõlema riigi välispoliitika on ajendatud samadest printsiipidest ja seisukohtadest. Mõlemad maad on immigantide silmis ihaldusväärsed, lausa paradiisid. Pole siis ime, et Ameerika Ühendriike ja Kanadat nimetatakse identseteks kaksikuteks.
Aga isegi parimate naabrite ja identsete kaksikute vahel võib aeg-ajalt tekkida pingeid ja arusaamatusi. See kehtib ka USA ja Kanada kohta. Üks tõsisem diplomaatiline debatt on näiteks puhkenud selle üle, kumba jurisdiktsiooni alla kuulub perspektiivikas Põhja-Jäämere meretee (Northwest Passage, NWP), mis ühendab Vaikset ja Atlandi ookeani. NWP kulgeb piki Ameerika põhjarannikut, hõlmates mõlema riigi alasid. Kahe riigi vahel on esinenud ka poliitilisi lahkhelisid, nt Vietnami sõja päevil, samuti suhtumises Kuubasse ja Iraagi sõjasse. Majanduse vallas on olnud probleeme Kanada puidu tarnimisega USAsse.
USA majanduslik ja rahanduslik olukord on praegu halb, mis nõuab kiirete ja otsustavate meetmete rakendamist. President Barack Obama esitles 13. septembril Columbuses (Ohio) $447-miljardilist American Jobs Act’i, mis on tekitanud ootamatult pingeid naaberriikide kui kaubanduspartnerite vahel. Vaatlejad ja eksperdid näevad kõnealuses aktis protektsionismi ilminguid, sest selles kutsutakse ostma vaid Ameerikas toodetud kaupu. See tundub üsna absurdsena ja lootusetuna olukorras, kus turg on üle ujutatud Hiinas, Indias jt Lõuna-Aasia maades toodetud kaupadega. Nii täpsustataksegi dokumendi 4. osa pealkirjas: Buy American – Use of American Iron, Steel and Manufactured Goods.
See on tekitanud murelikke küsimusi Kanada majanduslikes ja poliitilistes ringkondades, sest dokument sisaldab otsest direktiivi, mille kohaselt ei rahastata nende tsiviilrajatiste ehitust, renoveerimist, hooldust ega parandusi juhul, kui selle juures kasutatav raud või teras pole toodetud Ühendriikides. Tõsi, aktis on selles osas ka mõningaid erandeid ja teisal mainitakse, et dokumendi rakendamine toimub USA kohustuste ja rahvusvaheliste lepete raames.
Aga ikkagi! Need, kes jälgivad tähelepanelikult Kanada-USA kaubanduslikke suhteid, olid dokumendi sisust häiritud. Raske on ennustada, millised võivad olla selle direktiivi rakendamise praktilised tagajärjed Kanada jaoks. Võib vist üsna kindlalt väita, et see halvendaks siinset tööhõive olukorda.
Möödunud nädalal toimus Montrealis kõnealuse probleemi arutamiseks 2-päevane nõupidamine, kus osalesid ka Kanada suursaadik USAs Gary Doer ja USA suursaadik Kanadas David Jacobson. Doer väljendas lootust, et kahe riigi vahelised lepped toimivad ettenähtud mahus ja tingimustel edasi. Suursaadik Jacobson ütles, et ta pole dokumendiga küll veel tutvunud, kuid nimetas seda ülimalt komplitseerituks. Ta lisas, et Kanadal pole vaja selle üle muretseda ja et Washingtonis on kõige kõrgemal tasemel, sh Valges Majas, palju aega kulutatud Kanada ja USA kaubandussuhete võimalike pingete leevendamisele. Kas pole see diplomaatilise keelepruugi parim näide!?
Kanada peaministri Stephen Harperi pressiesindaja jäi akti kommenteerimisel napisõnaliseks, öeldes vaid, et Kanada seisab vastu protektsionismile, kaitstes oma riigi huve. Pressiesindaja sõnul on ajaloos küllalt näiteid selle kohta, kuidas protektsionistlikud abinõud hävitavad töökohti.
Oma rahulolematust väljendas dokumendi suhtes ka Canadian Manufacturers and Exporters Association’i esindaja Birgit Matthiesen, nimetades seda suureks pettumuseks.
Muret süvendab asjaolu, et USA Kongress võib dokumendi peatselt heaks kiita, kuna tegemist on kiireloomulise seaduseelnõuga, mida Ühendriikide kriisis olev tööturg hädasti vajab. Võib arvata, et praegusel valimiste-eelsel ajal matavad nii demokraadid kui vabariiklased vaenukirve ja leiavad ühise keele, sest dokumendi 4. osa teenib ju otseselt ameeriklaste huve.
Kui akt olemasoleval kujul vastu võetakse, oleks see halb uudis Kanadale, mis sunnib Vahtralehemaad omapoolseid järeldusi tegema. Samas on see hoop kahe riigi vahelistele heanaaberlikele suhetele.
Ka parimad naabrid ….
Arvamus
TRENDING
