Advendiküünlad valgustavad Saiakangi Tallinna vanalinnas. Rootsis tehtud küünlad on eestlased omaks võtnud. Need säravad kõikjal Põhjamaade korterite ja kontorite akendel. Foto: Riina Kindlam
Sellel sünkjal, pimedal sügise- ja talveajal on ka teine, rahva seas viimasel ajal levinud nimetus – kaamos. See on soomekeelne sõna, mis tähendab polaarööd ja olevat saamide ja norra keele kaudu tulnud sõnast skam (lühike). Skamtid on siis lühikese (päeva) aeg. Igal juhul kasutatakse sõna ka selle aja rusuva seisundi kirjeldamiseks: kaamosmasendus.
Päev on jah lühike (3. dets. 6 tundi ja 36 minutit), kui seda üldse päevaks nimetada saab, sest päeva pikkust mõõdetakse päikesega ja 1. novembrist on päikest Tallinnas nähtud 5 päeval. Ma märgin neid kalendrisse. Aga üldjuhul saab pimedusest hallus (justkui andes märku edasimagamiseks), mis taas tumeneb. “Pilves” omab siin täiesti teise tähenduse.
Pilves ei vihja sellele, et taevas sõuavad pilved või isegi et oleks võimalik ühegi pilve kuju eristada. Pea kohal on supikauss. Hall kuppel, milles ei toimu mingit silmnähtavat liikumist ega vaheldumist. Seetõttu ei toimu üldjuhul ka inimeste nägudel, majaseintel, puutüvedel ega tuvide turjadel ilmekaid valguse variatsioone. Kõige lootusrikkam peegel võiks olla lomp. Kui aga päike ilmub, on tulemus kirjeldamatu.
Esimest korda kaalun tõsiselt solaariumisse minekut (justkui päikese kirstu ronimist); ometi ei ole see võrreldav tõelise valgusraviga, mis mõjub kõige enam silmade kaudu ja tundub, et seda pakutakse seni vaid valitud luksuslikes tervisekeskustes ja psühhiaatriahaiglas.
Olenevalt õhumassi liikumistest näevad võibolla Eesti naabrid rohkem päikest, kuid kui tuuled tulevad läänest ja üle vete... Ometi on me esivanemad nii elanud aastasadu ja sealt küsimus: kas meil ei peaks olema pimeduse vastu enam kaasasündinud vastupanu? Lõunamaalastel on kujunenud päiksevastane tume nahk ja meil on... lumeootus ja jõulud.
Jõulumeeleolu levitab helgust muidugi igas maailmanurgas, kuid ma ausalt öeldes ei tea, mis meie rahvast saaks, kui ei ilmuks aknale elektriküünlaid. Kui oluline võib olla üks sümbol: “Oleme olemas, tervitame!” “Siin ka elab keegi – näed?” Kuhu silm muidu pidama jääb, sõites õhtul trolliga koju. Tulukesi hakkas süttima esimese advendi õhtul, kuid erinevalt kaubamajadest ei paista rahvas ruttavat, vaid kaunistab tasapisi kogu kuu.
Küünlad, mida ma novembri jooksul aknalaul läitsin, olid pigem sellised nostalgilised mälestustulukesed nagu hingedeajale kohane; et äkki mõni esivanem tahab sisse astu. Nüüd ilmuvad rõõmuküünlad.
Kui paljud eestlased tõid Rootsist Kanadasse kaasa oranzhist paberist jõulutähti, mis valgustatult aknaile ripuatati ja mille abil eestlaste kodusid siiamaani ära tuntakse, siis Eestisse saabusid 90-ndatel ka just Rootsi poolt puust jalaga akna advendiküünlad. (Kui Soomest kaamos, miks mitte Rootsist tõrje.) Üks tuttav nimetab seda naljatades kohustuslikuks kolmnurgaks. Eks ta oli esimene uus ja erinev jõuluehe, mis Eesti turgu tõeliselt vallutas, aga mis peamine – ta on ka omasem plastist vidinatest ja vilkuritest, mis on loomulikult ka siia randa jõudnud. Kui poed on kaubast tulvil, valitseb oht, et traditsioonist saab hoopis maitseväljund.
Lääs toob siiski kaarega tagasi ka vanu traditsioone nagu kodanikualgatus. Just nõnda nimetatakse laulja ja nüüd riigikogu liikme Siiri Sisaski algatatud kampaaniat “Saagu valgus!” Eesti väikekoolide valgustaseme parandamiseks. Väidetavalt on suurem osa eesti koolidest alavalgustatud, mõjudes hävitavalt nii laste tervisele kui õppetöö tulemustele. Tuntud eesti lauljad on fondi toetuseks koos välja andnud plaadi “Tee lapse silmale pai”, mille müügist laekuv tulu läheb nii viie kooli valgustamiseks kui ka laste vaimuvalguse arendamiseks. Koolide üldine kordategemine on nüüd ka Eestis õnneks moes ja tulemused hiilgavad. Ajaleht Videvik on kirjutanud: “Kui kübeke küüniline olla, siis ju see (pime aeg – toim.) vanasti aitaski eesti rahval hälle täita.” Iga juhul tervitage palun päikest. Me teame, et ta on ikka olemas.
