??
j?Ventsel: „Pikk, pikk kodutee“, Lood vanaisa sõduripaunast, Teine raamat, Tartu1999, 235 lk. [/B]
Lugeja kätte on jõudnud ühe eesti sõduri mälestused Teisest maailmasõjast. Kõik läbi elatud ja kannatatud Allan Ventseli poolt, kuid alles 50 aastat hiljem trükimusta näinud. Toimetatud pojapoja kaasabil - nagu raamatu tiitellehelt selgub. Paistab, et raamatu trükikulud on kaetud välja-andjate poolt. Siin tuleks etteheiteid teha Eesti Kultuurkapitalile.
A. Ventsel on sündinud 28. dets 1926 ja kui ta 1943. a astus vabatahtlikult politseipataljoni, polnud tal enam vaja oodata dr. Mäe mopikäsku, mis oleks kätte saadetud 1944. a augustis. Sel ajal oli ta juba vana soldat, kes oli võidelnud Krivasoo all, Narva rindel ja osalenud Kärevere sillapea likvideerimisel.
Selles raamatus leiduva võiks liigitada sõjamälestuste hulka, mis kirja pandud silmapaistvalt hea kirjandusliku talendiga. Raamatus on 9 lugu, mille tegevus toimub Neuhammeris Kuradinõmme taustal, juttu on vangilangemisest Tshehhimaal ja vangilaagrist Siberi GULAGis. Tuleks mainida, et ta on üks neist vähestest autoreist, peale Juhan Lindströmi, kes Tsehhi põrgut meelde tuletab. (Huvitaval kombel on Lindström täiesti mainimata jäetud koguteoses „Eesti Kirjarahva Leksikon“). A. Ventsel alustab sealt, kus J. Lindström lõpetab.
Esimese jutustuse tegevus toimub Riia sadamakail ja ulgumerel 1944. Laevale laetakse eesti sõdureid, kes on tulnud Otepää kaudu otse kohale, läti eraisikuid ja terve kloostritäis nunnasid.
Järgmine lugu on ööõppuse tegemisest raskekuulipildujate kompaniis. Selles kajastub toonane sõdurite meeleolu Neuhammeri õppelaagris. Jutu fiktiivne peategelane on reamees Kuhi, kelle mokkaläinud kartulipudrust juttu tehakse. Natuke enne kompaniisse tagasijõudmist virutab Kuhi ühelt ees minevalt vankrimehelt mõned kartulipabulad ja voorimees teeb kõva kisa, et süüdlast tuleb karistada varguse eest saksa kroonu tagant. Karistuse asemel annab pataljoniülem Piirsalu talle tagantjärele pronksist tankihävitusmärgi koos II klassi Raudristiga Kärevere sillapea vallutamisel. Autor on siin arvatavasti veidi nimesid muutnud, sest major Viirpalust on saanud Piirsalu ja Allan Ventslist reamees Kuhi. Kassa näed, hea kõhutäie kartulipudru eest antakse aumärk — vaat kus alles lops!
Kolmandas loos on juttu puhkuselubadest, mis anti rindevõitlejatele, kes viimase aasta jooksul polnud puhkust saanud. Aga kuhu on võimalik minna sõduril, kel pole enam kodu? Sel juhul anti üles mõned fiktiivsed tädide aadressid ja puhkust kasutati Saksamaa vaatamisväärsuste takseerimiseks, niipalju kui see antud oludes võimalik oli. Käesolevas loos läheb Olli Berliini ja Innsbrucki, kus viibib tema rindel haavata saanud vennas. Lugu on tõetruult kirja pandud, parajalt iroonilise muigega suunurgas.
Ülejäänud 6 lugu on vangilangemisest Tshehhimaal, sõidust üle suure laia kodumaa Siberi vangilaagrisse ja elust seal maailmanurgas.
Loos „Jumalaga relvad“ arvab oberjunker Hubert, et relvade üleandmise asemel Tshehhi mässumeestele, oleksid pidanud nad mässajate kambast läbi murdma ja keegi poleks olnud neid võimeline neid takistama. Kuid teatavasti pole tagantjärele tarkusest enam midagi kasu.
Palas „Võidetute maal“ näevad tulevased sõjavangid tee ääres vedelevat sõjast mahajäänud purukslastud Shermani tanke, Vickers suurtükke, Spitfire'i lennukeid, rääkimata Studebackeri purukslastud rusudest.
Juttu on ka Kotlas-Vorkuta raudteest, mis ehitati a-il 1941-43, kui N. Liit jättis maha Donbassi ja kusagil Vorkuta lähedal leidus veel väljakaevamata söelademeid. Raudtee olevat rajatud tuhandete saksa sõjavangide luudele, kes sealt kunagi eluga ei naasnud. Sellepärast öeldakse selle raudtee kohta „... inimluudele rajatud rööpad“. Lõpuks jõutakse 66° 33' ekvaatorist põhja poole, kus on rajamisel uus jõujaam, mis jääb vangide kindlaks asupaigaks, kuni nad kunagi Eesti poole saadetakse.
Omamoodi kohutav, kuid samaaegselt naljakas, on lugu, mille pealkirjaks on pandud „Kuraditosin“. Ühel kenal varasuvisel ajal märkavad vangid, et nende päevased toiduportsud on tunduvalt kahanenud ja samas on näha, et laagri juhtkond on alatasa purjus. Kui neli julgemat grenaderi selle kohta julgevad suud pruukida, siis lüüakse neile kamm turja ja saadetakse „amatsoonide“ ehk naisvangide laagrisse „... Las Marfa näitab, mis ta teha võib.“ See Marfa oli sõja ajal kuulus pommilendur, kuid mingisuguse tembu tõttu saadetud vangilaagrisse. Kolmteist naisvangi võtavad vastuhakkajad vastu, kuid karistuse asemel viivad mehed kõigepealt sauna, pesevad puhtaks ning söödavad sisse tervistparandavaid taimerohte. Kui kaasvangid GULAGi heinatöölt koju viiakse, siis lehvitavad naised neile järele ja pühivad pisaraid.
Raamatu viimne lugu „Pikk, pikk kodutee“ räägib korruptsioonist, mis kõigest hoolimata laagris valitses. See võib kergesti olla tõestisündinud lugu, millest avalikult ei räägita. Kui vangid teada saavad, et neid peale vabastamist 4 aastaks tööpataljoni pannakse, hakkavad ringlema kuulujutud, et kel raha on, võivad ennast ennast välja osta. Nii proovib Leinasaare Eedu õnne ja ja saab vabaks altkäemaksu varal. Ta kougib välja oma „... särgialuse konto“, kuhu pikapeale on kogunenud tshervoonetseid, mis saadud atshkoo mängu või musta äriga, mis eksisteerib isegi vangilaagris. Kodukohta tagasi jõudes saadetakse ta uuesti tööpataljoni, kust ta ennem nelja aastat ei pääse. Aga 1951 on mees ikkagi kodus tagasi.
Kõik 9 lugu on suurepäraselt kirja pandud ja neid lugedes selgub, et autor on õiglane ja siiras oma saatusekaaslaste suhtes. Selles mõttes on tal midagi ühist toreda Ameerika sõjakirjasaatja Ernie Pyle'iga. Ernie Pyle'i kombel oskab ta kasutada sõdurite omavahelist kõnekeelt, mis Eesti sõduri suus segunes saksa ja vene keelega. Tegemist on peamiselt sõimusõnadega. Vene keelest on kasutatud kõiki neid „kolmetärnilisi“, kuid esineb üks uus sõna, mille tähendus tundub sama hea kui mõni uustuletis. Lõpuks küsitakse laagrikomandandi enese käest ja see mees juba teab ja ütleb ka välja, mida ta teab. „... See on mingisugune shaika või kamp, keda peetakse kinni igaks juhuks, nagu käesolevas sõjavangi-loos.“ Kõigile eestlastele ja teistele baltimaalastele tähendab see, et peale vangilaagrist vabanemist tuleb neil kui „isamaa reetureil“ veel 4 aastat töötada tööpataljonis.