Ma ei hakka muidugi väiklaselt närima mingite detailide kallal. Kui inimene kirjutab oma osast ajaloos, siis miks peaks ta ennast panema kõrvalise isiku rolli? Loomulikult mitte! Ja oleks imelik, kui kõik näeksid elu Edgar Savisaare silmadega.

Üldise kriitika korras niipalju, et Savisaare teosel “Peaminister: Eesti lähiajalugu 1990–1992” on mõni kaalukas puue. Esimene neist ongi see “massiga peale minek” ehk raamatu kaal – 2,23 kilo. Nii kaalukale viinapudelile või tööriistakastile pannakse ikka sang külge, et oleks mugavam tassida ja tarvitada. Aga Savisaare sangata teost igas asendis – voodis, bussis – juba ei loe. Võib-olla on see sihilikult nii tehtud, et inimene, kes klassiku teose kallale asub, teeks seda ainult väärikalt, sirge seljaga. Siiski võiks “Kalevipoja” eeskujul kaaluda ka teose trükkimist rahvaväljaandena, vihikute kaupa. Oleks lihtinimesele jõukohasem osta ja mugavam käes hoida.


Teine puue on raamatu eksitav pealkiri. Peaministrid saavad Eestil olla ainult kehtiva põhiseaduse ajajärkudel. Nii et Savisaare puhul on “peaminister” pigem kujund, millega ei kõla kokku pealkirja erapooletusele pretendeeriv teine pool.

Tunnustus ei taha tulla

Seestpoolt on raamat sama vastuoluline kui pealkirigi. Milline tegelikult, sellest saame kõige paremini aimu, tsiteerides klassikut ennast raamatu sissejuhatusest. Savisaar kirjutab: “Nagunii ei saa kõigi meele järgi olla. Ammugi veel lähiajalugu põhjalikumalt ja täpsemalt käsitlevates töödes (lk 15).” “Aeg oleks juba lõpetada vaikimise vandenõu viimase nõukogude perioodi ja ka üleminekuajastu üle. Mitte piirduda ainult valvetekstide ja “jutukatega”,” hüüatab ta teisal (lk 17). Ning küsib retooriliselt (lk 16): “Kas kaheksakümnendate aastate lõpu ning üheksakümnendate alguse pöördelisi sündmusi jäävad kajastama vaid mõned tendentslikud ja pealiskaudsed parteipoliitilised ülevaated, millel pole mingit tõsist ajaloolist väärtust?”

Tark lugeja mõistab, et just Savisaare raamat ongi see, mis lõpetab vaikuse, on tõsisem, põhjalikum, täpsem. Ühesõnaga, ajaloo lõplik tõde. See on raamat, mis ühe hoobiga pühib prügikasti kõik varasemad kirjatööd antud teemal. Leninlikult. Samas ei jäta Savisaar kriitika ennetamiseks märkimata, et raamat “ei ole akadeemiline väljaanne” (lk 23). Tal on õigus, see on tüüpiline propagandatoode, milles kombineeritakse isiklikku ja ametlikku, fakte ja hinnanguid – luuakse muljet.

Või õigupoolest kisendab paksu teose kaante vahelt ainult üks palve: kuulutage mind pühakuks või andke veel üks võimalus valitseda. Horisondil aga pole näha üldrahvalikku indu täitmaks kumbagi neist soovidest.

Ebaõiglane, eks ole ju? Raamatu autor märgib tagasihoidlikult : “kahtlemata nõudis see aeg erilist valitsemise kunsti” (lk 21). Valitsemiskunstniku nime loeme raamatu kaanelt. Milline ta oli? Ta vastab: “Niisuguses meeleseisundis saab inimeses ilmneda eelkõige ausus ja üllus.” Kas kõik said aru?

Hea, et Savisaar annab võtme teose mõistmiseks lühidalt ja selgelt. See teeb mahuka kompilatsiooni edasise jälgimise kergemaks. Kuna positiivse kangelase nimi on lugejale teada, on lihtne eristada vaenlasi, reetureid, kurja kehastusi. Heast muinasjutust eristab Savisaare raamatut see, et õnnelikku lõppu pole, hea ei võida kurja.
Tegin kodus raamatuga harjutuse: lõin ta juhusliku koha pealt lahti ja vaatasin, kas leian midagi ootamatut. Ja nii sada korda. Oh paraku, midagi uut vähemasti seisukohtades ja hinnangutes ma ei leidnud. Mõnevõrra huvitavamad olid Venemaa omaaegsete võimumeeste arvamused ja mälestuskillud.

Vaenlase sepitsused

Veidi värskema ja särtsakama enesepaljastusena mõjus ridadevaheline sõnum, et Savisaare messianistlikud ambitsioonid ulatusid Eesti territooriumilt hoopis kaugemale. Kui vaid oleks võimalus antud, siis oleks ta päästnud kurjast ning demokratiseerinud nii kogu endise N Liidu rõhutud kui ka rõhujad rahvad. Kuigi Savisaar otsesõnu nii ei ütle, paistab raamatust igalt poolt, et väikese eesmärgi – rajada Eesti riik – kohal kõrgus ka suur: korraldada taktikaliste manöövritega Moskvas nii, et kogu Venemaa demokratiseeruks. Aga Savisaart ei usutud ja vastu tema tahtmist “vene demokraadid reedeti”, tulles enneaegu Moskvast ära. Ja nii ei saanudki Savisaarest ainuisikulist Külma Sõja Lõpetajat ning Ühepolaarse Maailma Loojat.

Teine Savisaart tänaseni kibedasti kahetsema panev asi oli see, et tal ei lastud isegi Eesti riiki luua. Ta tahtis riigi luua ja oli valmis olema “vabariigi isa”. Aga “Eestis ähmastas meie suure võidu ajaloolise järjepidevuse kontseptsioon. Poolikule asjale ei taha keegi isa olla. Mõjus ka hilisem 20. augusti päevapoliitiline vastandamine 24. veebruariga /---/. Meil justkui polegi selget vabaduse kättetoojat”. Näed siis, inimene oli valmis, aga jälle ei lastud! Märkusena, need teised, Savisaare vaenlased, ei soovinudki kunagi isaks hakata. Nende arvates olid Eesti riigi isad ikkagi need, kes tegutsesid aastal 1918. Ja nad on tänaseni õnnelikud selle üle, et Eesti territooriumile õnnestus Eesti riik tagasi tuua, mitte sünnitada uut imelooma.

Ja lõpuks veel üks punane niit: Savisaar ei märgi kuskil oma harvaesinevalt kiiret karjääri kommunistide ridades ja pisiasja, et komparteilasena pidas ta vastu vähemasti 1990. aastani. Ikka on ta “kommunistidega” või “komparteiga” vastasseisus. On “meie” ja “nemad”. Nemad on, teadagi, iga masti NLKP liikmed. Pole midagi teha, ka suurmeestel võib mõni pisiasi meelest minna, näiteks vähemasti 9 aastat kestnud parteitöö. Neile pisivigadele vaatamata on see tore raamat. Ikkagi 2,23 kilo.

Arvamus

TRENDING