Käisin kolme nädala jooksul kahes metsaülikoolis, nii et saan neid omavahel võrrelda. Kõigepealt tuleb sedastada, et kuigi nende sihid on samad, on meetodid erinevad: Kotkajärvel püütakse väliseesti noori hoida eestlusest võõrdumisest ja võõrdunuid tagasi tuua; Käärikul seda probleemi ei ole.
Kääriku MÜ lõpupeol 12.08.2006. Kõneleb Mare Taagepera, temast vas. Rein Taagepera, Miralda Kangilaski, TÜ prorektor Jaak Kangilaski, psühhiaater Airi Värnik.
Nii saadi Käärikul 8. —13. augustini täiel määral keskenduda peateemale „Eesti aastal 2007 ja 2027“.
Osavõtjate nimestikus oli 87 täiskasvanut ja 10 last; vanuses 3 nädalast kuni 76 aastani. Lektorite hulgas oli rida vastutusrikastel kohtadel töötavaid (või töötanud) isikuid. Lektorid ja nende teemad olid: Marju Lauristin („Kas eestlased on ikka päriselt eurooplased?“); õiguskantsler Allar Jõks („Mittereguleeritud ühiskondlikud probleemid“), Jaak Kangilaski („Rahvusülikool ja selle tulevik“); Vello Pettai („Poliitiline kultuur ja selle arenguvõimalusi“); Ivi Proos („Euroopalikud väärtused ja rahvuslikud huvid“), Mall Hellam („Kodanikuühiskonna areng Eestis“), Erik Terk („Tulevikuprognoosid“), Artur Taevere („Miks heategevus?“), Indrek Neivelt („Eesti jätkusuutmatu majanduskasv“), Ilmar Raag („Meedia võimaluste paradoksidest demokraatlikus ühiskonnas“), Aidi Vallik („Olukorrast riigis, noorte omast“) ja Toomas Trapido („Naftalindude sõnum“). Kõik ettekanded olid sisukad ja asjalikud. Ühe kohta võib selgesti öelda, et ta oli „üle prahi“: lõkkeplatsil kõneldes kasutas Allar Jõks kõnepuldiks kaanetatud prüginõud.
Nagu kõikjal samalaadsetel üritustel, nii ka siin oli mitmel probleemiks aeg: püüti määratud ajaperioodi mahutada liiga palju, nii et juba esimeses loengus (Marju Lauristin) oli tempo liiga kiire ja paljud sõnalõpud ära neelatud. Seevastu torkas silma (s.t. kõrva) Ivi Proosi eeskujulik diktsioon ja tempo. Huvitav ja tervitatav oli „avatud ruum“: igaüks võis panna üles vestlusteema, mida ta juhendas veerand tundi, ja nii oli selgesti näha, millised teemad osavõtjaid huvitavad. Sai ka lõkke ümber istuda, saunas käia ja end järve kasta.
Toitlustus oli suurepärane. Samuti majutus hotellis, kus olid kaheinimese toad; ma ei tea, kas alandatud osavõtumaksuga üliõpilaste majutus oli teistsugune. Kääriku spordibaas on küllalt suur, et mahutada mitut gruppi. Nii oli seal samal ajal ka arvukalt koolilapsi, kuid see ei seganud metsaülikooli tegevust.
Tujuküllasel lõpupeol viimasel õhtul anti Jaak Kangilaskile „ülikoll“ ning Mare Taageperale sadas kiitust igast kandist.
Kotkajärve metsaülikooli (19.— 27. VIII) peateema oli tänavu muusika. Nii kandiski kogu üritus müüsika nime. Kavandatud tegevusest oli 40 % seoses muusikaga, lisaks rahvamuusika huviring. Estofiil Mark Julson tõi Kotkajärvele tiibklaveri; kuigi see vajas transpordi ja niiskuse tõttu iga päev häälestamist, polnud see probleemiks — Mark on selle ala asjatundja.
Lisaks temale esitasid eestiainelisi klaveripalu ja improvisatsioone Armas Maiste ja Kristjan Randalu; esimene kõneles ka dzhässi mitmetest liikidest. Teisi muusikateemalisi loenguid pidasid Eerik Purje, Taavo Virkhaus ja Andres Raudsepp; viimane illustreeris oma loengut, lauldes Jyri Korgi sõnadele loodud laule kitarri saatel. Prooviti ka koorilaulu teha, kuid see polnud eriti edukas, sest tunnikavas polnud selle jaoks eraldi aega varutud. Hästi läks korda iga päev harjutatud rahvatants.
Teistel aladel esitasid ettekandeid Tarvo Toomes („Artur Alliksaar ja ta luule“), Kristel Toomsalu („Silmatervishoiust“), Priit Aruvald (†) (1941. a. küüditamisest), Madis Org („Reisikirjeldus Uus-Meremaalt Kagu-Aasiani“), Kristiina Nieländer („Väliseestluse minevik, olevik ja tulevik“), Tui Menning („Karl Menning ja eesti teatri areng“), Talvi Maimets („Kuidas ennetada surma põhjusi“) ja Daniel Hoffman („Metsavendlus Eestis Ameerika diplomaadi silma läbi“).
Huviringidest tegutsesid rahvamuusika, matka, võrkpalli jt. ringid. Ei puudunud ka arutlused, videofilmid ja traditsiooniline saun, mis oli avatud iga päev enne õhtusööki poolteist tundi segregeeritud saunalistele, pärast seda kõigile kuni kella 1-ni öösel.
Sauna asukoht võimaldas soovijail järve hüpata, kuid öist saunaskäiku ei soodustanud pikk ja pime tee. Kaheksa päeva kestnud müüsika raames toimus reede õhtul kontsert ja laupäeval lõpupidu, kus anti „ülikoll“ Andres Raudsepale.
Kokkuvõtliku võrdlusena võib nentida, et mõlemad metsaülikoolid täitsid oma otstarbe, teenides oma keskkonna vajadusi ja huve: Käärikul arutati ja otsiti Eesti arenemise ja arendamise paremaid võimalusi; Kotkajärvel laiendati osavõtjate teadmisi Eestist ja eestlusest. Kaks tänuväärset üritust; mõlemas tasub tulevikuski osaleda.
