“Laeva nimi oli ‘Venus’, kuid tegelikult oli see surnukirst.” Nii iseloomustab Kangro seda endist piiritusevedajate alust oma esimeses kirjas Gustav Suitsule.

Selle pardal oli 800 inimest kui avamerel tekkis mootoririke ja laev triivis 40 tundi Põhjalahes kuni rootsi rannavalve selle lõpuks aitas Örnköldviki sadamasse 27. septembril 1944. “Venusel” põgenejad jäid paigale kaheks kuuks kohaliku baptisti kirikusse, millest tehti ajutine põgenikelaager. Sealt kirjutas Kangro oma esimese kirja Suitsule, kes läbi Soome oli paar kuud varem jõudnud Stockholmi, seal saanud tööd Rootsi Akadeemia Nobeli Instituudi raamatukogus arhivaarina.

Rootsimaa randa maandudes ei osanud Kangro sõnakestki rootsi keelt ja hakkas seda kohe kärmesti õppima, leides peatselt, et rääkimispraktikata pole see veel see päris keel. Suitsult tuli varsti vastus, milles ta teatas, et katsub Kangrole otsida arhiivitööd prof. Kjellini juurde, kes oli Värmlandi Kunstimuuseumi juhataja. Kõik võttis oma aja, ja alles detsembri alul viidi Kangro Kesk- Rootsi, Ulrichehamni linnakesse (umbes 1000 kilomeetrine teekond), kus olid veidi lahedamad elamisvõimalused.

Lõpuks siiski asjad võtsid jumet, pikapeale veebruari teisel poolel jõudis Kangro otsaga Karlstadti. Tema esimeseks tööks oli eestlaste kunstinäituste korraldamine, millest kujunes esimeste pagulaspäevade suursündmus. Karlstadti jäi ta kaheks aastaks kuni sai uue töökoha Lundi ülikooli kunstimuuseumi. Algul elas ta ligilähedases Kävlinge asulas, hiljem kolis Lundi, kuhu ta jäi oma surmani 1994.

Kangro oli teatavasti Gustav Suitsu lemmikõpilane, kes küll esitas oma seminaritöö, kuid ei jätkanud teadustöid. Ta liikus vabameelses Arbujate seltskonnas ning oli “Vanemuise” teatri dramaturg. Nagu kõik Arbujad, kirjastas ta oma esimese kogu ise, samuti müütas seda ise. Nende kirjavahetuslik taaskohtumine Sveamaa pinnal on endise õpetaja - õpilase vaheline, st. kirjavahetuses tituleerivad nad üksteist sõnaga “Teie”. See tiitel aga kaob jalamaid peale PEN klubi kongressi Kopenhaagenis 1948-da aasta suvel, kus kõnetatakse üksteist tavalise “sinaga”. Kangro jätkab arhiivitöö kõrvalt luuletamist, avaldades ajavahemikus 1945-51 tervelt 5 luulekogu. Nii kirjutab ta Suitsule 1945 aasta juunis “... olen rumalast peast endale ette võtnud tegemisi ja talitusi, mida ükski realist, isegi Andres Laur ei teeks. Kirjastan oma uut värsiraamatut ise - jälle nagu 10 aastat tagasi oma ‘Sonette’. On ka millega juubelit pidada.”

Kuna pagulaste seas oli tekkinud nõudmine Suitsu esimese kogu “Elu tuli” järele, siis kerkis üles selle uustrüki küsimus. Suits ei saanud kaubale ei Lauri ega teistega. Tuli aga Kangro talle appi oma erakirjastamistöö kaudu saadud kogemustega. Nii ilmub “Elu tuli” kordustrükk, kuid Suitsu kulu ja kirjadega. Sel puhul kirjutab Suits Kangrole “... Võtan trükikulude eest vastutamise täielikult enda kanda. Ma ei jäta jonni, katsun 659 krooni laenata.” Peatselt avastab Suits, et suurem osa kirjanikest on kommertsiaalsete kirjastuste vastu. Üks suurimaid Lauri vastaseid, toona veel Saksamaal, Geislingeni laagris elav Henrik Visnapuu nimetab Lauri nimega “mereröövel”. Tekib väike vaidlus Suitsu ja Kangro vahel, ja Kangro kirjutab Suitsule “... Oled pessimistlik Kooperatiivi idee teostamisel, kuid mis poolest see lahku läheb ‘Noor-Eestist’? Kas sa ei usu, et kirjanikud ise võiksid koos püsida?”

Nii vahetuvad osad ja endisest õpilasest saab õpetaja. Suitsu arvates saab Kangro hakkama ka ühe teise karutükiga kui see paneb käiku kultuuri ja kirjanduse ajakirja “Tulimulla” 1950-da aasta suvel. Suits soovib talle ettevõtte puhul õnne, kuid veidi iroonilises stiilis: “... jõudu õhulosside ehitamiseks tulimulla pinnale.” Sel hetkel Suits kindlasti ei osanud uneski näha, et see ajakiri jääb püsima tervelt 44 aastat (1950-1994). Samuti heidab see kirjavahetuse raamat uut valgust Kirjanike Kooperatiivi tekkimisele. Suitsul oli juba valmis uus luuletuskogu, mille trükki toimetamiseks ta oli pinda sondeerinud Andres Lauri “Orto” kui ka teiste selliste ettevõtete juures. Lauril oli eriline suur armastus selliste raamatutute vastu, mis olid ilmunud iseseisvusaastail, kuid mille autorid olid surnud. Nii oli ta kirjastanud selliseid autoreid nagu Hindrey, Saal, Luts, Tammsaare, Vilde, jt. Lauri arust ainult surnud kirjanikud olid head kirjanikud, sest nad ei nõua honorari. Mõnedelt autoritelt nagu Mälk, Gailit, Helbemäe ja Krusten, oli ta kirjastanud samuti varem kodumaal ilmunud teoseid, kuid uustrükkide eest autorite arvates ei maksnud õiget hinda.

Selle pärast võib öelda, et Hendrik Visnapuul oli tuline õigus, kui ta ütles Lauri kohta “mereröövel”. Samuti oli juurde tekkinud rida uusi kirjamehi ja -naisi, keda Laur pidas õpipoisteks ja maksis neile kuidas ise arvas heaks. Nii mõlgutas Suits mõtteid uue kirjastuse asutamiseks, millele ta oleks nimeks pannud “Noor Eesti” ja see oleks avaldanud ainult paguluses ilmunud uusloomingut. Selle sildi all ilmus tema viimane kogu ‘Tuli ja tuul.” Suits oli aga kuulnud, et Kangrol on plaanis organiseerida midagi kooperatiivi taolist, kirjutas siis Kangrole “siin Stockholmis liiguvad kuulujutud...”. Kangro vastas, et need vastavad tõele.

Üks suuremaid Lauri vastaseid oli Visnapuu, kes vahepeal emigreerus Saksamaalt Ühendriikidesse ja suri seal märtsis, 1951. Visnapuu jättis maha oma autobiograafia, mille ta oli lubanud uue kooperatiivi avaraamtuks. Suurepärane organisaator nagu Kangro oli, lõi ta kiiresti tellijatevõrgu oma raamatuklubile. “Orto” tellijate liikmeskonnast liiguti üle uue kooperatiivi poole. Nii ilmus Kirjanike Kooperatiivi esimese raamatuna Henrik Visnapuu “Päike ja jõgi” 1951-da aasta hilisügisel. Nagu me kõik teame leidis uus raamatuklubi poolehoidu, sellest võrsus lühikese ajaga elujõuline kirjastus, mis peale proosateoste hakkas kirjastama luulet, oma B-sarjas ka teadusliku sisuga raamatuid. Lõpuks isegi noorsookirjandust.

Suitsust endast sai lõpuks ka Kooperatiivi lähim kaastööline, “Tulimulla” varasemates numbrites kirjutas ta detailideni välja Eduard Vilde kohta ning Kreutzwaldist tema eluloojakul. Viimaseks panuseks osutus suurteos “Eesti Kirjanduslugu, I “. Selles jõuab ta välja Mihkel Veskeni, kuid teos jääb lõpetamata, sest Suits sureb 1956 aasta maikuus.

Umbes aasta enne ta surma maksti talle välja honorar. Seda tõendab kiri #139, millele on alla kirjutanud Bernard Kangro ja Valev Uibopuu. See kiri näitab, et Kooperatiiv suutis päris viisakat honorari maksta. Kiri ise kõlas järgmiselt:

“Lund, 4/5 1955 Prof. Gustav Suits!

Käesolevaga teatame, et kuni 28/2 1955 on müüdud “Eesti Kirjanduslugu I“, 1543 eks., mille eest honorar on kr. 3826.64. Meie andmetel on välja makstud kr. 300. Seega jääb kuni 28/2 1955 müüdud eksemplaride eest saada kr. 826.44. Palume omalt poolt kontrollida väljamaksu tõele vastavusele ja seda kinnitada.”

E. KRANTS

Märkmed: