Meie maa ja rahvas on viimaste sajandite jooksul okupeeritud mitmel viisil. Kõige jõhkramad okupatsioonid on aga olnud need mida ühiskond tähele ei pane ega teadvusta ja seega puudub vastupanuvõime. Seda saab teha läbi religioonide, ideoloogiate, meedia, rahavõimu, alkoholismi leviku tagamise jne.
Konfliktides saadetakse eesliinile ja saavad seega hukka populatsiooni parimad pojad. Seega ettemääratud tõenäosusega on nende tapmise ja sandistamise tõenäosus oluliselt suurem. Tagalasse jäätakse nõrgemad isendid ja nende ülesandeks on eesliini teenindada. Sõjas hinnatakse tagalateenistuse efektiivust selle järgi kuidas ta suudab eesliini teenindada. Praktikas tähendab see vaid allumissuhet ja see on käinud läbi sajandite.
Kaasaegse sõjatandri rindejooneks on aga tööjõuturg. Suurimaks kannatajaks on nagu alati rindeäärsed riigid ja arenevad turud ja kõige nõrgemad ühiskonnakihid. Läbi tööjõuturu hoitakse üleva majanduslikku, informatiivset, psühholoogilist rinnet kuni talendisõdadeni välja, nii et kohalikud ei saagi aru et kehtib sõjaseisukord ja rahvas evakueerub. Et rahvas sellistest kaasaegse orjastamise vormidest aru ei saaks täiendatakse okupatsiooni meetodeid veel meediarinde ja infosõdade kaudu. Seda on läbi ajaloo ääristanud päälike käilakõned ja lakkamatud paraadid olenemata sellest millistes värvides lippude all seda läbi viiakse, kuni vikerkaarevärvilisteni välja. Selle maskeraadi ainus eesmärk on kinnitada, et võim toimib rahva huvides. Kõik nad kinnitavad helget tulevikku. See on läbi sajandite programmeerinud meid orjarahvaks.
Orjarahvaid iseloomustab väljasuremine ja see on toimunud läbi ajaloo. Orjale ei ole vaja kodu ega kodumaad, sest vaid nii on võimalik kindlustada orjapidajale kulude kokkuhoidu ja sissetulekut. Selleks on orjale vaja luua illusioon viie rikkama riigi hulka jõudmisest, kõik ikka selleks, et ori saaks tõrgeteta loobuda mis talle esivanematest veel kätte on jäänud, alates majadest, maadest, traditsioonilistest peremudelitest kuni kultuurini välja.
Kaasaegne orjastamine on toimunud peamiselt läbi rahavõimu. Kui viimasel sajandil toimunud protsesse lähemalt vaadelda siis selgub et on toimunud vaid lokaalse kapitalivõimu asendamine globaalse kapitali võimuga ehk Romaanovite dünastia ja Balti aadli rahavõimult üleminek globaalsesse kapitali orjusse. Tuleb välja, et Nõukogude aeg oli vaid ettevalmistav ülemineku etapp tõrgeteta üleminekuks lokaalse rahavõimult globaalsele rahavõimule. See dikteeribki kohaliku eliidi käitumisreeglid ja eetikanormid.
Orjale ei ole vaja perekonda, sest orjale on perekond ja eraomand ja töö tegemist segav faktor. Perekonda peab orjale asendama hakkama orjapidaja poolt pakutav võim ja selle võimu kummardamine. Selle toetamiseks luuakse ka vastavate tavade, tabude ja stereotüüpide süsteem. Selleks peab asendama rahvakultuuri rahavõimu sektantlusega. Kus isegi lapse kasvatamisest või vanaks jäämisest kujundatakse äri. Võim aga peab hakkama perekonnale asendama vanaisa, vanaema, lapsehoidja, teadmiste andja ning isegi isa rolli ja see tähendab võimu. Kui ennem täitsid mehe perekonnast eraldamise eesmärki sõda, siis nüüd täidab sama eesmärki tööjõuturg. Seega tuleb uusfeodalismis luua kõik tingimused selleks et mehed soome tööle läheksid ja võimalikult paljud perekonnad puruneksid, sest nii suureneb rahva sõltuvus riigist ja lojaalsus võimule. Mida suurem see sõltuvus saab olema seda suurem saab olema võim.
Et orjade tööd tõhusamalt rakendada tuleb orjad koondada võimalikult väiksele maaalale ja panna nad tegema ühesugust tööd. Näitena kasutati orjasid algselt kaleerides või põllutöödel, kus nende ülesandeks oli kindlas rütmis teatava töö tegemine. Seda süsteemi täiendas Karl Marks koondades suurtööstuste arendamiseks inimesi töötsuslinnakutesse, Hitleri saksamaa tõmbas nende linnakute ümber okastraadi, Stalinism suutis riigist kujundada töölaagri ja see traditsioon kestab meie aladel tänapäevani. Tänapäeval täidab kaleeri rolli tööhõive amet ja globaalsemas plaanis linnastumise protsess, aidates viia kokku orja ja orjapidajat.
Tänapäeva ori peab olema mobiilne ja teda tuleb õpetada liikuma töökoha järgi, sest kui töökoht liiguks hõredalt asustatud aladel orjade järgi siis see oleks orajapidajale puhas kulu. Kaasaegses ühiskonnas peab võimalikult suured kulud kandma ori ise.
Orjarahva ülesandeks on teha musta tööd. Orjandusliku riigi juhtimuslik töö tuleb anda kujundamiseks orjastaja maa rahvale, sest nemad esindavad orja jaoks võimuautoriteeti. Nii on võõrad rahvad meid orjastanud Läti Hendriku kroonikast alates kuni piiblitõe, kommunismi ja rahavõimuni välja. Parim ori on aga siinkohal see ori, kes ei teagi et ta on ori ja see kehtib kogu võimuhierarhia ulatuses kuni presidendi ja peaministrini välja. Mida suurem on aga orjanduslikus alluvussuhtes olevaid inimeste hulk seda suurem saab olema orjapidajate võim. Orjanduslikku võimu saab tänapäeval teostada mitmel viisil: hariduslikult, sotsiaalselt, majanduslikult, rahanduslikult, kultuuriliselt jne. Orjapidamiseks on ka mitmeid erinevaid vorme, seda saab teha läbi isikliku initsiatiivi või riigiaparaadi. Ori tuleb aga viia sellisesse informatiivsesse seisundisse et ta on isegi uhke enda orjuse üle, sest alati leidub orjuse jõhkramaid vorme. Orjapidajat iseloomustab aga see, et tema ülalpidamise maksavad kinni orjad. Laostunud ja mahajäätud alade suurus aga näitab orjapidajate juhtimiskvaliteeti.