Toronto Eesti Võitlejate Ühing oli kinkinud Eesti Naiskodukaitsele lipu, mis õnnistati Põlva kirikus sealse õpetaja poolt Võidupühal, 23. juunil. Lipu andis üle TEVÜ esimees Ilor Tamm. Lipu õnnistamisel osalesid endine ja praegune Eesti president Arnold Rüütel. Lipuvardasse lõi esimese naela kohaliku koguduse esindaja, teise TEVÜ esimees I. Tamm, kolmanda Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, neljanda Eesti Kaitseväe juhataja kontradmiral Tarmo Kõuts, neljanda Eesti Kaitseliidu ülem Benno Leesik, kuni kümnenda naela kinnitas vardasse Eesti Naiskodukaitse juhataja ja andis sellejuures tõotuse kaitsta alati eesti kodu.
Pärast lipu õnnistamist pandi pärgi Põlvas mälestusmonumendile ja järgnes Võidupüha paraad Kalevi spordiväljakul üle 700 osalejaga. Peale üksuste tervitamist pidas president A. Rüütel kõne, öeldes muu hulgas, et Eestis on üle 25.000 sõjaväelase, millega on 80% vajadusest kaetud. Eestis on praegu relvastust 100.000-le sõdurile. Eesti esimeseks eesmärgiks on NATO’ga ühinemine. Oma kõne lõpul ütles president, et Eesti hakkab vastu ükskõik kui tugevale ründajale. Elagu Eesti!
Järgneval Võidutule tseremoonial ütles ülemkaplan Tõnis Nõmmik: „Sõjamehed! Kuulgem Jumala Sõna!“, misjärel luges mõned salmid Pühast Kirjast ja lauldi ühislauluna „Hoia, Jumal, Eestit“. Presidendi tõrvikust süütas iga maakonna esindaja oma tõrviku, siis tulid sõjaväe veokid ning algas tule üle Eesti laiali saatmine. Võrreldes Eesti ajaga, kui tuli saadeti mootorratastel üle maa, näis nüüdne hoopis paremini organiseeritud.
Järgnev paraad oli emotsionaalselt haarav, kui üksused üksteise järel marssisid Eesti juhtisikuist mööda. Eesti sõjaväel on täna päevakohane relvastus ja kindel valvesamm, mida taktsammuks nimetati, mis viis mõtte tagasi ajale, kui kodumaal paraadide eel neid samme treeniti.
Selles reas liikus ka naiskodukaitse üksus, nooremad, saledad naised põlvini ulatuvate seelikutega, sinisevärviline sall kinnitatud õlakule, marssides uhkelt ja kindlalt oma valvelsammu. Lõpus noorkotkad ja kodutütred. See oli hea näide Eesti kaitsjate organisatsioonist, mis tegi südame soojaks ja kinnitas usku eesti mehemeelesse. Paraadil mängis saatemuusikat kahest orkestrist moodustatud ühine orkester.
Viimane ennelõunane film näitas lennuväepoiste aastapäevapidu Kose-Lükatil. Samuti oli pidulik Lagedil asuva sõjamuuseumi avamine. Vaataja tutvus kauni pargiga Pirita jõe ääres, kus on väga mitmekülgne väljapanek viimases sõjas kasutusel olnud relvaliikidest, ka tankidest ja kahureist. Siseruumis fotonäitused eesti üksuste võitlusteekonnast. Järgnes Eesti ja Soome lippude heiskamine, pärgade panek sealsele monumendile ja sõnavõtte, kuna kohal olid riigijuhid ja paljud kaitseteenistusega seotud isikud.
Pealelõunasel filmiseansil oli Laste Tantsu- ja Laulupeo rongkäik 29. juunil Tallinnas ja järgneval päeval toimunud noorte tantsupidu Tallinnas Kalevi staadionil. Osales üle seitsme tuhande noore, lisaks ka külalistantsijad.
Kalju Jõgi harrastusfilmid on ammugi tuntud, sageli on need olnud ainsad, mis on kodumaiseid sündmusi kirjeldanud ja meile lähedale toonud, kuna muud vahendid on kättesaamatud — nagu seekordki lipu andmine Naiskodukaitsele ja paraad Põlva spordiväljakul. Mõlemad sündmused aitavad meid mõista sealsete inimeste elu ja suhteid Eesti omariiklusega. Nii tuleks neid kasvõi korrata, kuna seekordne osalejaskond oli poolesaja ringis.
