Reformierakonnas sündinud plaan valitsuspartnerit vahetada olukorras, kus toetus on madal ja valimised lähedal, tekitab deja vu tunde. Sellist skeemi on juba kasutatud. Ja mitte üks kord. Seni on plaan reformaritele alati ka kasu toonud, kõik negatiivne jäetakse hüljatud partnerile. Reformierakond esitleb end aga valimistel erakonnana, kellele vastutustundlik valija peaks andma mandaadi, sest töö, mida alustati uue partneriga on ju pooleli.
Nii valitigi tagatoas välja mees, kelle isikuomadused lasid loota parimat valimistulemust. Sotside esimehel on minevikust kogemus olemas, mida tähendas aastane töö Kallase valitsuses (2002-2003) ja nii said kõnelused alata. Tõsi, on suur vahe, kas olla osaline Kallase valitsuses või Rõivase valitsuses. Kallase lahkumine oleks võinud saada uue vahevalitsuse loomise suurimaks takistuseks, aga kuna president oli andnud ennetava heakskiidu Reformierakonna plaanile, siis jäi Kadriorg ka Reformierakonna ja sotside liidu edasiseks survestajaks.
Vahevalitsuse loomisel on olnud ridamisi takistusi, kuid ka mõned selged märgid, et olemas on tõsine soov käed lüüa.
Esiteks see, et kõneluste käiku saadab harras vaikus. Napp neli kuud tagasi säutsus Taavi Rõivas veel twitteris, et ööistungitel tuleb vastu pidada, sest sotsid soovivad maksutõusu ja lõi hashtagi #Sotside käsi perede taskus. Nüüd on sotsiaalmeedias kuulda vaid seda kuidas Kalev Lillo, Deniss Borodits ja Keit Pentus oma facebooki lehel Rõiva isikuomadusi ja usaldusväärsust kiidavad.
Sotsid omalt poolt edastavad aga lausa sõnumeid, et kahel parteil on sotsiaalpoliitikas üldjoontes sama nägemus. Kuna viimased seitse aastat on Reformierakond oma poliitikat ellu viinud sotsiaalministri positsioonilt, siis teame nii sotsiaaltoetuste külmutamist, töölepingu muutmist vähemturvaliseks kui ka arstide ja õdede massilist lahkumist.
Napp info kokkulepete kohta on andnud teada, et plaanis on nii makse alandada kui kulutusi kasvatada. Veel äsja hirmutasid reformarid, et sotsid pole rahaasjades vastutustundlikud ja Jürgen Ligi saatis alles jaanuaris laiali uue kärpeplaani. Nüüd on aga leitud majandusseisakus senipeidetud reservid või lauale löödud seni riigile kuulunud ettevõtete erastamisplaan. Tõsi, on ka võimalus, et pakutakse hüvesid ilma tegeliku katteta, nii nagu äsja õpetajatele palgatõusu.
Sotsidel on kolmekordne kogemus, mida tähendab väiksema partnerina paremvalitsusse minek. Me mäletame pensionäride viha pälvinud sotsiaalminiter Marju Lauristini Mart Laari esimeses valitsuses ja erastamisega põlu alla sattunud majandusminister Mihkel Pärnoja Laari teises valitsuses. Ka Ivari Padarit, kes rahandusministrina koostas 2009. aastal esimese kärpe eelarve ja võttis linnadelt ja valdadelt suure tüki nende eelarvest, mis on senini tagastamata. Sotsid on seni valitsusse minnes sattunud parempoolset poliitikat ajama.
Et ei juhtuks nii nagu alati, peavad nad läbirääkimistel end kehtestama. Kasvõi oma värskete algatuste eest seismisel. Kuu aega tagasi andsid kaheksa sotsi riigikogus üle demokraatiapaketi algatusi, lubades näiteks lõpetada riigikogu liikmete kuulumise riigiettevõtete nõukogudesse ja nimetada uus eurovolinik riigikogus. Meie toetus on neile ettepanekutele olemas. Oleme alati toetanud ka seda, et lastel ei tehtaks vahet ja lastetoetused oleksid universaalsed, mitte vaesustoetus.
Tõsi on aga ka see, et aasta pärast on Eestil uus valitsus ning täna veab läbirääkimisi poliitik, kes on alati kinnitanud Reformierakonna eksimatust ja Ansipi ainuõiget liini. Liiga suuri ootusi vahevalitsusele panna ei maksa. Meie põhjanaabrid Soomes on sarnase peaministrivahetuse läbi teinud -- seitse aastat peaminister olnud Matti Vanhanen loobus aasta enne valimisi ametist. Aastaks sai peaministriks Mari Kiviniemi, kelle juhtimisel jäi seni suurim parlamendierakond suuruselt neljandaks ja opositsiooni.
http://www.delfi.ee/news/paeva...
