Alustasid oma muusikalist teekonda väga noorelt. Tegelesid lapsepõlves ka folk-kultuuriga - mängisid viiulit folkansamblis ja tegid rahvatantsu. Ka oled õppinud klassikalist muusikat. Kuidas jõudsid selle juurest jazzini?
Usun, et tee jazzini on tugevalt seotud minu folgi taustaga. Rahvamuusika keskele sündinuna olen seda muusikat viljelenud nii kaua kui iseennast mäletan. Minu ema juhendatud asnambel „Lahemaa Rahvamuusikud“ esitas autentset Eesti rahvamuusikat. Mitmest perest koosnev kollektiiv, kuhu kuulusin ka mina oma vanemate ja vennaga, esitas Eesti rahvalaule, mänge ja tantse. Kuigi koolis õppisin klassikalist klaverit, tõi ema mulle ühel päeval viiuli ja palus, et ma seda Lahemaa ansamblis mängima hakkaksin, kuna vana viiuldaja pidi kollektiivist lahkuma. Endine mängija oli siiski õppinud ja kogenud täiskasvanud mängija, mina aga laps ja igasuguste oskusteta. Aga pilli oli tarvis ja nii pidingi ilma igasuguse teadmiseta alustama kohe. Alustasin burdoonist ja õigepea lisandus meloodiline mängimine. Kuigi sain ka mõned viiulitunnid, arenes mäng vaid kõrva järgi. Ema ei lubanud mul meloodiat mängida, kuna teised pillid olla selle ülesandega juba hõivatud. Niisiis pidin koheselt hakkama sellel tundmatul pillil improviseerima. Pilli tundmata mängisin puhtalt sisetunde pealt. Usun, et see on suuresti arendanud minu improviseerimisoskust ja kõrva. Kuigi improvisatsioon polnud mulle ka juba enne võõras. Põhjus, miks ema mulle selle ülesande usaldas, peitub arvatavasti selles, et juba päris pisikesest peale improviseerisin kõrva järgi ka klaveril, juba ammu enne kui klaverit õppima hakkasin, ehk siis enne 5-aastaseks saamist. Klaveril jämmimine oli üks mu meelistegevusi juba pisikese tüdrukuna. See ehk ongi minu jazzi suuna alus. Jazz minu jaoks tähendabki pigem improvisatsiooni, kui et selle stiili ameerikalikku tähendust. Viimasele viidates pole minu muusika kaugeltki jazz, kuigi mind jazzi žanrisse paigutatakse. Selle vastu pole mul ka otseselt midagi, kuna kasutan siiski harmoonilist lähenemist, mis lähtub pigem jazzi helikeelest.
Teed kaasa väga paljudes projektides ja esined kõikjal üle ilma, lisaks sellele õpetad. Kuidas selleks kõigeks aega leiad?
Aega kodus veetmiseks või niisama puhkamiseks ongi viimastel aastatel äärmiselt vähe. Tunnen, et olen sattunud tohutusse tegemiste keerisesse. Kuigi on hetki, mil tunnen, et kõik tahab ülepea kasvada, on selline olukord mulle pigem soodne. Olen pingeolukorras produktiivne. Samuti pole tegemist tööga, mis mulle kuidagi vastumeelne oleks. Kuigi selle töö sees tuleb tegeleda ka sellisega, mis pole nii lilleline, kui väljast paistab. Laval veedetud aeg on kogu töömahust siiski vaid murdosa, kirss tordil. 99% ajast kulub ettevalmistusele, harjutamisele, noodistusele, logistikale, paberitööle, suhtlusele jne. Aega ongi justkui alati puudu. Aga on tohutult põnev. Las siis olla praegu nii.
Esined paljudes kollektiivides. Milline neist on kõige hingelähedasem?
Pole vastu võtnud ühtegi projekti või alustanud ühegi bändiga, mis mulle täit rahuldust ei paku. Armastan kõiki kollektiive, kellega tegutsen. Põlen igast ettevõtmisest ja süttin laval alati. Teisiti ei saa. Igal ettevõtmisel on omad võlud ja väljakutsed. Kuigi pean möönma, et liiga palju korraga valmistab peavalu nii logistilistel kui ka loomingulistel enesejagamise põhjustel, mistap olengi võtnud lähituleviku eesmärgiks projektide hulka viia miinimumini ja keskenduda peaasjalikult kahele artistile - need on Kadri Voorand ning Estonian Voices. Kuigi sekka mõned erilisemad kõrvalehüpped vist siiski jäävad. Pakkumistele, nagu kirjutada järgmiseks üldlaulupeoks paar uut lugu, lihtsalt ei öelda ära. Selliseid erilisi ettevõtmisi on veel.
Oled kuulus, esined palju välisriikides, Sind tuntakse ja armastatakse kõikjal Eestis. Kuidas kuulsus on Sinu elu mõjutanud?
Ma ei tunneta oma kuulsust. Kui peaks selguma, et ma tõesti kuulus olen, siis pole ma veel tajunud, et see kuidagi mu elu mõjutaks. Lihtsalt metsikult kiire on ja ääretult palju põnevaid pakkumisi. Sellest ongi kõige rohkem kahju, et kõike, mida väga tahakski vastu võtta, lihtsalt enam ei jõua. Ka mõned väga ägedad ideed jäävadki ootele. Ja siis võib tulla ette, ei mõni vastuseta jäänud pakkuja võtab minu mittereageerimist väga isiklikult, kuigi põhjus äraütlemise või tähelepanemata jätmise taga on lihtsalt ajapuudus.
Oled ka helilooja. Kas muusika kirjutamine on tulnud loomuliku jätkuna selle esitamisele?
Kasutaksin pigem sõna muusika loomine, kuna kirjutamine peaks justkui tähendama, et kõik, mida loon, jõuab paberile. Suur osa saab küll noodistatud, aga teine, vähemalt sama suur osa, jõuab kuulajateni ilma igasuguse noodita. Muusika loomine on olnud osa muusika tegemisest nii kaua kui ennast mäletan. Lühikesed palad klaveril lõin ema jutu järgi juba 3-4 aastaselt. Kooliea alguses ma jämmisin ja lõin muusikat vähe, teismelisena avastasin selle taas. Akadeemilises maailmas ma ennast heliloojaks siiski nimetada ei või, kuna helilooja paberit mul pole. Akadeemilise koolituse olen saanud jazzmuusikuna.
Laval on Kadri Voorand julge, särav, improvisatsiooniline. Milline on Kadri Voorand igapäevaelus?
Ma olen laval suhteliselt aus ja mina ise. Kuigi lavale jõuab minust rohkem seda osa, mis on pisut hullumeelne. Igapäevaelus olen pigem vaatleja, suur mõtiskleja ja unistaja, kui viimaseks aega jääb.
Mida armastad teha tööst-muusikast vabal ajal (kui sellist aega üldse on)?
Esimesel võimalusel panen jooksu. See tähendab, lähen vabasse õhku jooksuringile või jalutama. Enamasti meeldib mulle teha seda üksi. Liikudes tulevad mulle pähe lahendused ja positiivsed mõtted ning head ideed. Kui vähegi võimalik, teen seda merepiiril või metsas.
Küsis Lea Kreinin
