Päris juhuslikult sattus kätte Ernst Enno „Kadunud kodu” luulekogu, mis ilmus Eestis aastal 1920. See jäi ka ta viimaseks väljaandeks ta eluajal, kuigi luuletaja elas veel neliteist aastat. Sama pealkirja valis Bernard Kangro paguluses Enno valikkogule, mille andis välja kirjastus Orto Rootsis 1950. aastal. See ei olnud kordustrükk, kuigi pealkiri lubas seda oletada. Kangro kirjutab saateks, et kojuigatsusest luuletav Enno ei oleks võinud aimata, et paljud satuvad olude sunnil, raskete aegade tulekul võõrsile, ning et ta koduluule, mis juba Wabariigi ajal kadus käibelt, oleks paguluses oluline. Kaalugem vaid tunnetust, mis Ennot mõjutas Kangro järgi juba tsaariajal:
// Keset ilma, kesk laia, võõrast rada
Ta juhiks armastust;
Keset ilma, kesk laia, võõrast rada
Teed tunneb kojuigatsus.//
Kangro toonitas siis, et Enno lüürika, ta pehmed ja tuttavad värsid, ta kujutusvõime, on tänapäevane. Seda saab Torontoski lausuda 72 aastat hiljem. Meie ühiskodu on kadunud, ootame Keskuse ehitamist. Seniks on hetkel lõunanaabrite, lätlaste kultuurikeskus eestlaste kogunemispaigaks. Koolid ja koorid õpivad ning laulavad seal, peetakse sünnipäevi, teisi üritusi, kogukondlikult. Kuna teist paika peale Tartu College’i keldrikorruse ei ole, ning kuigi seal harjutab akadeemiline Ööbiku koor, ei saaks näiteks Täienduskool seal tegutseda.
Ka meie ühispank, lätlastega kahasse, tegutseb Credit Union Drive’il. Kuigi viisakusest õpitud lätikeelsed laused, sõnad kuluvad marjaks ära, tuleb paraku kenade ametnikega tegeleda kohalikus keeles, kui just ei näkka saada eestlase kassaleti ette. Tartu College’i filiaalis saab küll majanduslikke tehinguid läbi viia, aga sularaha sealt ei saa kuni rahaautomaadi saabumiseni.
Tervitatav on olnud võimalus Eesti Elu veergudelt lugeda Keskuse annetajatest, arengufaasidest. Kuid kuna inimesed tunnevad huvi kuidas asjad liiguvad, keerlevad linna peal mitmed jutud. Kas kuulujutud või faktidele ehitatud, seda ei oska keegi ütelda, kuna mõnel teemal on KESKUSE liidrid olnud vaiki. Ausalt, oleks kõigile meile kasuks, et vältimaks külaklatsitaolisi kuuldusi, oldaks neil teemadel läbipaistvamad, laensõna tarvitades transparentsemad. Mida moodne Põhja-Ameerika inimene kõikjal tänapäeval soovib.
Saades aga samas hästi aru, et sellise suure projektiga ei saa igat kui viimast detaili rahva ette tuua. Saavutatakse, nagu iga ärimees teab, palju enamat, kui igat kaarti välja ei mängita, hoides teatud fakte ainult enese, asjaosaliste teada. Ent siiski. Siinkohal võib näiteid tuua kuuldustest, mida tuleks kas kummutada või kinnitada. Et Toronto ühistranspordi ettevõte TTC, kuna linna allmaaraudtee kohale kerkiks kahekorruseline ehitis (kõrgemat TTC ei luba), nõuab $8 miljonilist tagatist. Selleks, et ehituse ajal ei vigastataks tunnelite lage, vist. Et Eesti riik toetab majanduslikult projekti, objekti püstitamist. Kui suure summaga? Räägitakse, et ehitamise eelarve on märkimisväärselt tõusnud. Kui suurt hüpoteeklaenu on siis vaja, kaua peab seda tagasi maksma ning mis tingimustega? Pangad ju soovivad intressi maksmist enne, kui põhisumma saab maha maksta. Küsimusi on veelgi, aga kirjutise eesmärgiks oleks rahva huvile vastu tulla, kuulujutte vähendada.
Ning ehk kõige olulisem on küsimus – millal valmib KESKUS? Oli ju ennustatud, et avatakse uksed enne EM sulgemist. Teadagi, pandeemiat ja sellega seotud tõsiseid takistusi ei osanud keegi ette aimata. Ega bürokraatide nõudmisi. Ent selleks on ju koorekiht projekti juhtimas, et sillutada teed.
KESKUSE ja meie kogukonna kasuks oleks avameelsed vastused, mitte internetis, kuna paljud meie vanurid ei ole sellega kodus. Ootame veebruariks plaanitud kogukonna infokoosolekut, milles loodetavasti antakse teada hetkeseisust, võetud samme bürokraatidega ja pankadega eriti. KESKUSE põhimõte on kiiduväärt, isegi kui mõeldakse ennem rahvusvahelisele, kui kohalikule kogukonnale. Eks me vist läti keelt õpi juurde seniks, kui meil oma kodu veel ei ole.
Eesti Maja oli pindalalt märksa suurem, kui KESKUS saab olema. Neljal korrusel, keldrikorrus kohviku ja klassiruumidega, kolmas korrus noorteruumi, Kalevi lipkonna, tornitubade ja lasketiiruga oli ehitatud ning viimistletud meie tuleviku huvides. KESKUS paraku keldrit ei saa ehitada, ka ei saa ei lasketiiru sinna ega noortele nii suurt pindala. Selle mitmekesise hoone oleme kaotanud, KESKUS oma rahvusvahelise suunitlusega ei saa seda kodu aspekti asendada.
Areng ja edasiliikumine on osa elust. Tuleb sellega leppida. Eesti on taas vaba, paljud paguluses eestlaste kantsis võõrsil panid oma sünni-, kodu- ja isamaa arengule õla alla. Paljud teevad seda ka KESKUSE ideega majanduslikult. Tuleviku huvides oleks enam kui teretulnud olukorda selgitada ning vältida linna peal ringlevat kõmu. Tõe huvides samuti. Kuna kodu meil enam ei ole, kus muresid arutada, lahendada.
Lõpetaks Enno sõnadega, mis tahes-tahtmata kõlavad hinges, eriti Broadview tänaval maha müüdud Eesti Majast möödudes.
//Keset raudu, keset vangitare müüre
Ei jahtu armastus,
Lahti sulatab raudu, lahti müüre,
Teed murrab kojuigatusus.//
TÕNU NAELAPEA
