Eestis on paraku ligi 125 klassitäit koolis mitte käivaid lapsi – suur osa neist ilmub avalikkuse vaatevälja alles krimiuudistes ning siis imestatakse, et kuidas on mõnel neist vaid neli klassi haridust. Enamus neist lastest on saanud vaesuse tõttu koolis alanduse osaliseks ja seetõttu sealt lahkunud.
Pilt: Scanpix
Sirje Rattus, 11. aprill 2016
http://www.pealinn.ee/koik-uud...
Eestis on paraku ligi 125 klassitäit koolis mitte käivaid lapsi – suur osa neist ilmub avalikkuse vaatevälja alles krimiuudistes ning siis imestatakse, et kuidas on mõnel neist vaid neli klassi haridust. Enamus neist lastest on saanud vaesuse tõttu koolis alanduse osaliseks ja seetõttu sealt lahkunud.
"Statistika järgi peaks kusagil olema viis koolitäit last, kes koolis ei käi. Kus nad on?" küsib riigikogu liige ja pikaaegne koolidirektor Märt Sults. Tema sõnul on Eestis umbes 2000 põhikooliealist last, kes on küll kirjas rahvastikuregistris, kuid keda ei ole ühegi Eesti kooli nimekirjas. Osa neist on lapsed, kes on koos vanematega ajutiselt välismaale kolinud, osa aga sellised, kes ühel hetkel koolist välja kukuvad ja kaovad.
"Riigi ja rahva jaoks on need lapsed unustatud senikaua, kui algab krimiuudiste aeg, siis avastatakse, et nad on olemas," lausus Sults. "Ja kõik löövad imestusest käsi kokku – kuidas on 21. sajandil võimalik, et inimesel on neli klassi haridust."
23-aastaselt esimesse klassi
Sults esitas märtsi keskel haridusminister Jürgen Ligile arupärimise selle kohta, miks valitsus ei ole kadunud laste leidmiseks samme astunud. "Ka üks kadunud laps on liiga suur number, aga meil on neid tuhandetes," mainis ta. "Eesti on võimaluste riik – siin on kõik võimalik, ka inimest ära kaotada. Neid lapsi ei taheta leida, sest nad on tülikad, nende haridusse tagasitoomine on vaevanõudev ja kulukas. Kui nad leitakse, tuleb lasta käiku tugiteenused. Nad on maha jäänud. Nad vajavad logopeedilist abi, psühholoogilist abi. Kui koolid ei lohistaks oma popitavaid ja ühtede-kahtedega õpilasi vägisi põhikooli lõpuni, oleks "kadunud lapsi" veelgi rohkem."
Tallinna haridusameti vanemspetsialisti Urmas Sadama sõnul jäi selle õppeaasta alguses linnas esimesse klassi tulemata 259 last. Kui haridusamet kadunud lapsi kirja teel taga otsima hakkas, saadi 133 vastust – enamik neist 133-st oli läinud kooli välismaal. "Aga selle teise poole, rohkem kui saja lapse kohta ei ole meil mingeid andmeid, kus nad on või mis nad teevad," märkis Sadam. "Igal aastal ongi keskeltläbi 130 sellist kooliminekuealist last, kelle kohta me ei saa mingit teadet, kus ta elab või õpib. Aastate peale kokku tuleb seega väga suur hulk kadunud lapsi. Kui korrutada see arv 130 põhikooli klasside arvuga, siis saamegi ainuüksi Tallinnas rohkem kui tuhat kooliealist last, kellest me ei tea midagi."
"Kolm aastat tagasi tuli täiskasvanute gümnaasiumi 23-aastane mustlanna," lausus Sults. "Kui hakati uurima, mis klassi ta peaks minema, ei leitud jälge, et ta oleks ühtegi päeva elus koolis käinud."
Küsite, kuidas on see Eestis võimalik, pakute, et küllap on tegemist üksikjuhtumiga? Paraku pole tegu üksikjuhtumiga. Peeteli sotsiaalkeskuse juhi Mati Sinisaare sõnul on selliseid asju märksa rohkem. Tihti on need seotud perede toimetulematusega, kuid abituid vanemaid "võlla tõmbama" Sinisaar ei rutta. "Meie sotsiaalkeskuses vaatame kõike ainult laste heaolu seisukohalt ning ei hakka vanemate üle kohut mõistma," mainis ta. "Kui toimetulematul vanemal on lapsed, pole mõtet tema kallal näägutada, vaid aidata lapsi, sest vaesusemuster käib põlvest põlve.
Kui ema on hariduseta, siis tihti ka lapsed – see ring tuleb katki lõigata. Kõik lapsed soovivad olla head, õppida ja koolis käia. Vaja on lihtsalt veidike rohkem mõistmist ja toetust – ja sellega ei tohiks hiljaks jääda."
Riik ei ole appi tulnud
Sinisaar toob kolm näidet, kuidas lapsed "kaovad" Ühes neist ei pannud äärmises vaesuses elanud ema oma last õigel ajal kooli, kuna lapsed olid elanud päriselust isoleerituna ning nende suhtlemisoskus oli väga nõrk. Teise loo puhul kukkus imearmas tüdruk koolist välja juba teises klassis, sest elas räpases kodus ning vaatamata kenadele riietele haises nii, et klassikaaslased hakkasid teda narrima. Ning kolmandas loos loobus teismeline poiss koolis käimast, sest tal ei olnud vahetusjalatseid – emal lihtsalt ei olnud võimalik neid osta.
Need lood pole pärit kaugete aegade tagant, see on tänane Eesti, see osa Eestist, mis Toompeale ei paista. Sarnaseid lugusid on Sinisaarel võtta kümneid. Õnneks on kõnealused lapsed nüüd kõik kenasti koolis ja annavad seal oma parima. Aga selle eest, et see nii on läinud, ei ole hea seisnud mitte riik, vaid Peeteli sotsiaalkeskus, keda avalik sektor pole siiani toetanud sendigagi, nad on teinud oma tööd üksnes heade inimeste annetustest saadud raha eest.
Ema kaitses lapsi maailma eest
Esimeses loos elas pere korteris, kus ei olnud talvel sageli vett ega kanalisatsiooni, sest torud olid külmunud, kõik hallitas ja oli väga külm. Aga kuna ema oli elanud seal peaaegu kogu elu, kujutas ta ette, et nii ongi normaalne. Emal oli kokku viis last, vanem poeg juba täiskasvanu. Kuna sellel pojal oli jäänud põhikool pooleli ja ta ei suutnud tööd leida, tekkisid tal tõsised probleemid.
"Ema ütles, et kuna maailm on niivõrd jube ja julm, siis tahab ta oma kaht väiksemat last kaitsta, ta ei julgenud neid lasteaeda panna," rääkis Sinisaar. "Nad olid enamasti lihtsalt toas. Kui me üritasime nendega rääkida, pugesid laua või voodi alla ja hakkasid hirmunult karjuma. Kui me lapsed lõpuks lasteaeda saime, siis nad käisid seal mõned nädalad. Ema võttis nad sealt varsti ära põhjendusega, et lapsed ei tule lasteaias toime."
Tõepoolest – lapsi kiusati ja narriti ning nad ei tahtnud lasteaeda minna. Vanem oleks vanuse poolest pidanud juba koolis käima.
"Olukord muutus kiiresti paremaks, kui lapsed hakkasid meie sotsiaalkeskuse lastega ujumas ja üritustel kaasas käima. Hiljem olid nad tugiperedes ja suvelaagrites, muutusid kiiresti julgemaks ja nüüd on väga head suhtlejad," rääkis Sinisaar.
Kes tahab haisukotiga istuda?
Selle perega on praegu kõik peaaegu hästi – nad said uue korteri, ema käib tööl, vanem õde on kooli lõpetanud ning käib samuti tööl, kaks kõige nooremat käivad koolis. Ainult vanemad vennad on endiselt "kadunud".
Teine lugu on kuueliikmelisest perest – kaks vanaema, ema-isa ja kaks last – kes elasid kesklinna lähedal lagunenud majas kohutavates tingimustes. "Elasid kõik kuuekesi ühes toas. Tualetti neil ei olnud, inimeste fekaalid vedelesid koridoris, veesüsteem oli ise leiutatud, elektrivärk töötas hea õnne peale – maja läkski lõpuks põlema," kirjeldas Sinisaar laste elutingimusi. "Ja sellisest kodust käis tüdruk koolis.Hommikul läks välja, juuksed kenasti patsis, ilusad riided seljas – üks vanaemadest hoolitses väga oma lapselaste eest. Kui selline tüdruk tuleb tänava peal vastu, võiks arvata, et kõik on hästi. Aga tal hakkasid probleemid juba teises klassis – ta ei läinud kooli, hakkas hulkuma. Mis tunne on minna külmast haisvast korterist kooli, kus sind narritakse? Kas ta sai kedagi sinna sünnipäevale kutsuda?"
Lõpuks läks maja põlema, pärast seda sattusid lapsed elama Peeteli keskusesse ja hakkasid sealt korralikult koolis ja lasteaias käima. Norra kirik rentis neile – lastele ja vanaemale – korteri, kus nad nüüd kolmekesi elavad. Ema ja isa on kahjuks pildilt kadunud, taas narkootikumide tõttu. "Tegemist on andekate ja tublide lastega. Kuid oleks nad oma vanematega jäänud, vaevalt nemadki praegu koolis ja lasteaias käiks," mainis Sinisaar.
Tavaliselt aga tekivad kooliprobleemid teismeeas – just selles vanuses kipuvad lapsed haridussüsteemist välja kukkuma. Kusjuures põhjusi on mitmesuguseid ning üht üldisemat ei ole võimalik välja tuua. "Teismeliste probleemiderägastik on väga suur," tõdes Sinisaar. "Meil on lapsi, kes võtavad üle vanema rolli – kuna ema ei saa laste kasvatamisega hakkama, siis selle asemel, et kooli minna, viivad nad oma väiksemaid õdesid-vendi lasteaeda. On ka neid lugusid, kus vanem keelabki suuremal lapsel kooli minna, sest too peab pisemaid kantseldama."
Ka konfliktid kasuvanematega on jätkuvalt põhjus, miks lapsed kodust põgenevad ja ei jõua ka kooli.
"Ema on võtnud uue mehe, kes ei saa lastega läbi ja ema asub uue mehe poolele," selgitas Sinisaar. "Tekivad väga tõsised konfliktid. Laps ei lähe kooli, hulgub tänaval. Sellist juhtumit on väga keeruline lahendada ainult nõustamisega ning vahel võib ka paarikuine turvakodus viibimine olla liiga lühike aeg. Lapsed vajavad stabiilsemat toetust, vahel on sellises olukorras olnud lapsed elanud meie juures mitu aastat. Oluline on olnud anda neile võimalus sel keerulisel hetkel kodust eemale saada ning meil on mitmeid positiivseid lugusid, kus peresuhted on hiljem heaks pöördunud ning pere jälle õnnelikult koos."
Sest vahetusjalatseid ei ole...
Aga ka lihtlabane vaesus võib olla põhjuseks, miks teismeline koolist võõrdub. "Küsisin ühe meie poisi käest, et miks sa koolis ei käi," rääkis Sinisaar. "Poiss ütles, et sellepärast, et tal ei ole vahetusjalatseid. Lugu oli selline, et koolijuht kontrollis vahetusjalatseid ja poisile oli ukse peal öeldud: "Mine koju ja ütle emale, et ta ostaks sulle vahetusjalatsid!" Aga ema oli suurtes probleemides ja tal ei olnud võimalik midagi osta.
Kuna poissi niimoodi alandati, siis ta enam ei läinudki kooli. Me katsusime peret materiaalselt aidata, aga poiss ei hakanud ikka koolis käima, sest ta tundis ennast direktori ja õpetajate suhtumise pärast nii halvasti. Lõpuks läks lastekaitsetöötaja kooli, rääkis koolijuhi ja õpetajatega, kes said olukorrast aru ja kutsusid poisi tagasi."
Sinisaare sõnul on teismeliste kooliprobleemide taga tihti nende vanemad. "Nende enda vanematel on haridustee pooleli jäänud ja need inimesed ei väärtusta haridust," rääkis ta. "Meil on lapsevanemaid, kes on öelnud poisile, kellel on põhikool lõpetamata, et mis sa ikka õpid, mine raha teenima. Mis see teeb lapse psüühikaga?! Raha ei ole, oskusi ei ole, mure on niigi üüratu ja siis sulle öeldakse, et sa niikuinii ei ole midagi väärt, mine tööle, saad vähemalt raha."
Tagasitulek on vaevaline
Sultsi sõnul on ka hulgaliselt selliseid teismelisi, kes harrastavad kommuunielu. Hiljuti tehtud uuringust selgus, et näiteks Tallinnas on 2% põhikoolilapsi, kelle mõlemad vanemad töötavad välismaal ning kes elavad omapäi. Kus vaba pind, seal armastatakse koguneda. See on aga soodus pinnas "huvitavate" ideede tekkimiseks ning kooliskäimine muutub teisejärguliseks.
"Kui väikene suur isiksus tunneb, et teda pole kellelegi vaja, siis ta hääbub vaikselt," nentis Sults. "Lapse kõige paremad sõbrad on tema ema ja isa. Kui tal neid ei ole, siis sõbranna-sõber. Kui neid ka ei ole, siis on juba üsna ükskõik, kellega ringi hängida. Ja niimoodi ta vaikselt kaob. Ja siis suurepärased ennetajad ütlevad, et tegelge ja püüdke märgata. Kahjuks on lugu selles, et ilma tahteta ja motivatsioonita laps sellest olukorrast välja ei tule.
Sinisaare kinnitusel ei ole "kadunud" laste tagasi kooli meelitamine midagi keerulist, küll aga nõuab see väga suurt visadust, kannatlikkust ja palju-palju aega. Selleks on vaja riiklikku erilist tähelepanu, mida täna aga pole. Pigem probleem paisub – riigipoolse hariduse rahastamise muutmise tõttu on paljudelt koolidelt kaotatud tugispetsialistid nagu psühholoogid, mis "kaduvate" laste arve tulevikus ilmselt üha enam kasvatab.
---
MÄRT SULTS: Kadunud lapsi aitaks leida dokumentide kontroll hängimispaikades
Laste aitamine peaks olema kiirem ning otsuseid peaks saama teha ka vanemate eest, leiavad spetsialistid.
Märt Sultsi sõnul lihtsustaks mitteõppivate laste leidmist süstemaatiline dokumentide kontroll kaubanduskeskustes jm noorte kogunemispaikades. Kui juba on laps leitud ja arvele võetud, siis peaks olema riiklikul tasemel rehabilitatsioonikeskused, kus õpetatakse ja tuuakse noored tavaellu tagasi.
"Abisüsteem peaks olema operatiivsem," ütles Tallinna haridusameti spetsialist Urmas Sadam, kelle sõnul lähevad paljud juhtumid hapuks seetõttu, et enne, kui laps saab adekvaatset abi, tuleb käia komisjonides, täita pabereid ning asjaajamine võib võtta kuid.
Sadama sõnul oleks loogiline, et alternatiivseid õppevorme saaks rakendada kohe, kui probleem ilmneb, mitte ei peaks kuude kaupa komisjoni otsust ootama. "Näiteks Soomes käib asi palju dünaamilisemalt," ütles ta. "Kohe, kui probleemi nähakse, sellele ka reageeritakse. Kuigi meil on süsteem üldjoontes sama – koolides on probleemsetele õpilastele väikeklassid, võimalused üks-ühele õppeks – jääb asi paberi pärast vinduma. Mõni kukub selle ajaga vahepeal sootuks koolist välja."
Samuti peaks Sadama sõnul omavalitsusel olema rohkem võimalust laste haridusküsimuste üle otsustada. "Vahel, kui lapsevanem ilmselgelt ei suuda tarku otsuseid teha, peaks omavalitsusel olema õigus võtta seisukoht lapsevanema eest," rääkis ta. "Praegu laseme probleemidel seetõttu lohiseda, et vanemad ei oska otsustada lapse huvidest lähtuvalt."
Piisavalt pole ka survestamisvõimalusi. "Meil on ainult n-ö ambulatoorsed vahendid – saame lapsi suunata spetsialistide vastuvõtule, peresid pereteraapiasse. Päris elus suunamised ja nõustamised väga hästi ei tööta. Rohkem oleks vaja selliseid tegevusi, nagu teeb Peeteli sotsiaalkeskus – laagreid, matku, väljasõite, töökasvatust. Praegu tundub mulle, et lastel on kõige suurem puudus isast. 90% alaealiste komisjoni sattuvatest lastest on üksikemaga perest või perest, kus ema meeskaaslased sageli vahetuvad."
Ent kahjuks jääb järjest vähemaks lootust, et murepuntras laps õigel ajal abi saab. "Nüüd on koolidest tugispetsialistid ära kaotatud ning lootus, et probleemi varakult märgatakse, jääb aina väiksemaks," mainis Sadam.
