Toronto eestlaskond seisab murrangulisel ajal. Kadunud on Eesti Maja, kaua keskmeks olnud ühiskondliku, seltskondliku tegevuse südamikuna. Hoone aga leiti olevat mõne poolt puudulik, remont, tänapäevastamine liigkalliks. Eesti Maja läks müüki. Otsiti muid võimalusi. Nende hulgas esitati Keskust, rahvusvaheline, kohalike huve ja laiemaid ehk täitvat. Mis pole veel kerkinud mitme teguri tõttu. Eesti Maja on maha müüdud, kogukonnal pole hetkel muud kohta, kui Läti Keskuses üritusi läbi viia, oodates projekteeritud uue kodu valmimist. Arusaadavalt on ootused suured. Nagu Eesti Maja soetamisega omal ajal, kui oli ühiskodu vajadus tungiv.
Demograafilised realiteedid on olemas. Vananeme, mitte ainult kaugel kodumaa piire, aga heaoluriikides üldiselt. Kuid teame, et järelkasv on olemas. Meil on ikka noori, kes käivad lasteaias, täienduskoolis, kinnitades oma eestlust. Kuid paraku täna kas virtuaalselt või üüritud ruumides. Mitte hoones, millel on selgelt eestluse nimi.
Tuleviku huvides ei ole mitte ainult keelelise kasvatuse ega ka skaut/gaidliku töö toetamine. Emakeeles, tihti aga tänapäeval vaid isakeeles, arvestades segaabieludega. Milledes pea alati hinnatakse eestluse osatähtsust. Milleks samuti ruume vaja. Veel on meil olemas vabaõhupiirkonnad mis lubavad suveti laagreid pidada. Asendamatud.
Usklik kasvatus on oluline osa olnud skautlusest, gaidlusest. Toronto kaks luteriusu kogudust andsid noortele pindala selle arendamiseks, vaimulikud olid skautmastrid, aitasid põhiväärtuste leidmistel kaasa. Ning mitte ainut pühamus, aga ka laagris. Kui aga linnas, toimusid koondused alati kas eesti Majas või kiriku noorteruumis, lipkonna aastapäeva märgiti ikka altar silmade ees, lipuvalves olles sinimustvalgega. Kirik oli teiseks koduks.
Loodaks helge kesktee leidmist meie kogukonnale. Asi pole rahas, aga jätkusuutlikus tulevikus. Minevikust õppisime, olevikus tuleme toime. Kui leiame üksmeele.