Kuupäev oli 1. märts, asukohaks Eesti Maja. Estonia Koori külalisteks läti segakoor Dzirksts Vizma Maksinši taktikepi all. Publik istus laudades ja laual lebasid tõelised postkaardid vaadetega nii ühelt kui teiselt maalt. Samaaegselt projekteeriti kauneid vaateid tagaseinale.
Kava oli kolmeosaline: esimeses postkaardid Eestist, teises Lätist, kolmandas mõlemalt maalt. Eestipoolseks turismigiidiks oli Anu Jõe, lätipoolseks Inese Grava-Gubina. Lugeja on loodetavasti minu abita juba selgusele jõudnud, et juttu on kahe koori üksikesinemisest ühendkooriga lõpus. Ja et giidid olid tegelikkuses teadustajad, kes publikut juhtuvaga kontaktis hoidsid ja muusikalistele ettekannetele sõnavürtsi lisasid.
Kuigi polnud võistlust välja kuulutatud, jäi algul uhke mulje, et vähemalt ühes punktis lõime naabrid üle. Meil oli kolm dirigenti välja panna: Ingrid Silm, Jaan Medri ja Margit Viia-Maiste. Lätlased pidid ühega toime tulema, kuid tarvitasid väikest heatahtlikku kavalust: neil oli kaasas klaverisaatja Irisa Purene ja viiuldaja Ilze Krumina. Viimane laulis ka koori koosseisus.
Teadustajad/giidid olid igati tasemel. Anu „postitas“ iga laulu eel uue ja eriilmelise kaardi, mis tekitas palju elevust ja kutsus esile naerupahvatusi. Inese selgitas esitatavate laulude tagapõhja, et sõnum kindlamalt pärale jõuaks.
Mõlemad koorid esinesid veidi puudulikus koosseisus ja mõlemad kannatasid meeshäälte vähesuse all. Kummaski kooris osales vaid kolm meest. Lätlaste juures andis see end vähem tunda, eestlaste puhul märgatavamalt, kuigi mitu daami oli aldist tenorisse „transponeeritud“.
Laulukvaliteedist rääkima hakates ei saa seda teha mõninga piinlikkusetundeta. Läti koori esinemine oli nauditav. Nad esitasid kogu oma kava klaveri ja vahel ka viiuli saatel, neil oli mitu koorisolisti, laulud olid koorile jõukohased, dirigent kindlakäeline. Estonia koorijuhid vehkisid vahvalt, kuid koor oli täiesti liimist lahti. Puudus ühtlus, ka arvukais naishäältes, esines ebatäpsusi sisseastumistes, intonatsioonivääratusi ja ebakõlasid. Kogu üldmulje oli kuidagi valusalt distsipliinitu, mida polnud harjunud Estonia Koori juures tähele panema. Pilti parandas märgatavalt võimas ühendkoor, kus mõlemad koorid olid vaevunud ära õppima naaberrahva laulud originaalkeeles. Helikeel oli meeldiv ja poodiumil kõlavad laulud olid tõepoolest eesti- ja lätikeelsed, mitte esitatud mingis pudruses segakeeles.
Kahel vaheajal külastati baari, nauditi kohvi ja suupisteid ning vahetati naaberrahva esindajatega sõbralikke naeratusi.
Kava juurde tagasi tulles peab mainima, et häirivalt mõjus eestipoolse teadustamise kangekaelne eestikeelsus. Olime ju naabrid endile külla kutsunud ja need olid ka omalt poolt publikut kaasa toonud. Ja ometi ei tihanud me nendega isegi viipekeeles kõnelda. Lisagem sellele meie koori ebatavaliselt nõrk tase ja tundkem üheskoos piinlikkust, et korraldasime uhke võõruspeo, kuid võtsime külalised vastu triikimata särgis ja toatuhvlites.
Nagu kuulda, tuleb sama kava või vähemalt samailmeline üritus kordamisele Läti Kultuurikeskuses 5. aprillil. Lubatagu mulle nüüd üks väljend selles keeles, millega äsja nii kitsid oldi: pull up your socks, Estonia!