8. juulil toimusid Järvamaal Albu vallas Seidla mõisa pargis juba kolmandad paarisrammumehe võistlused, mis meelitavad maakohta üha enam rahvast. Rahvusvahelisse seltskonda kuulusid jõumehed Eestist, Soomest, Lätist ja Leedust.

Seidla mõisa on esimest korda mainitud 1639. a. Omanikuks oli Rootsi sõjakomissar Adam Schrapfferi lesk. Peatselt läks Seidla von Nieroth'ite perekonnale, kelle käes püsis see 18 sajandini.

Ehitusajalooliselt on olulisem Johann Heinrich von Mohrenschildi omandiperiood 1740—1785. Just tema ajal kogus mõis oma põhilise jõukuse, siis kujundati välja esinduslik mõisasüdamik ja valmis uhke härrastemaja.

19. sajandil olid mõisa omanikeks Vietingoffid ja Schillingid. Viimane omanik oli Hans von Schilling. Tema valduses oli mõis 1914. aastani. Sel ajal viljeldi seal aktiivselt aiakunsti; lilli ning puuvilju kasvatati ka müügiks.

Eesti Vabariigi ajal paigutati mõisahoonesse kool, mis püsis seal kuni 1973. aastani. Praegu on mõis ja selle imekaunis park AS Tsunftijänes käes, nemad ei keela pargi alal lisaks oma vanavaralaatadele ka spordiürituste korraldamist. Inimesed tulevad mõnuga kenasti kujundatud ja hea auraga paikadesse, mõisaparkide sadadesse aastatesse ulatuv eksistents lummab ja kiirgab jõudu. Loomulikult on peahoone juures ja ümbruskonnas veel palju tööd teha, aga küllap omanikud sellega toime tulevad. Nõnda saab üks ilus koht jälle Eestile ära päästetud.

Niisiis oli kell 16 kohal 1000 pealtvaataja ringis ning võistlemine läks lahti. Aladeks olid 300-kilose traktorikummi kandmine, kombineeritud teatevõistlus, kivide tõstmine alustele, kuue näitsiku kandmine, raskuste surumine istudes rinnalt ja paaris jõutõmme. Pealtvaatajatele oli atraktsiooniks kohale toodud 6,5 m kõrgune ekstreemronimise sein, mis eriti noori nagu magnetiga ligi tõmbas. Peab ütlema, et tütarlapsed on sama kanged kui noormehed, vaata et annavad selles eas poistele veel silmad ettegi. Pidin isegi tõdema, et ega harvadest kinnihoidmiskohtadest haarates polegi kerge mööda püstist seina üles ronida.

Et päev oli kuum ja põuane, nagu Eestis praegu tavaliseks on saanud, tegi 32-kraadine palavus võistlejatele liiga. Mehed higistasid ja puhisesid, aga pooleli ei jätnud võistlust keegi. Lõpuks, peale mitut pingsat tundi, selgusid paremad. Esimese koha said Gert Korsanov ja Meelis Pungits. Teiseks tuli Soome jõumeeste paar Jaani Kolehmainen ja Janne Virtanen ning kolmandaks Mario Sild ja Rauno Heinla. Lätlased jäid neljandaks-viiendaks ja leedulased veel kuhugi tahapoole. Üldse võistles 12 paari, mis on igati paras ühe tippvõistluse läbiviimiseks. Et viimasel ajal on maapiirkondades millegipärast erilise populaarsuse saavutanud kergejõustik, kuna raskejõustik on justkui unne vajunud, siis on igati tervitatav Albu vallavalitsuse ettevõtmine korraldada valla territooriumil mehe jõulist ilu propageeriv traditsiooniks muutuv üritus. Õla panid alla mitu suurt üle Eesti tuntud firmat, mistõttu ei saa öelda, et rahalist tuge on raske leida – kui ainult oleks kohtadel rohkem aktiivseid mehi või naisi, kellel huvialaks raskejõustik. Ja väga kurb on see, et jaanipidudelt on köievedu ja sangpommi tõstmine tasapisi ära kadunud. Traktoristide seas on nurinat palju, see vana traditsioon tuleks jälle ausse tõsta. Maamees vajab vahel üritust, kus oma käe rammu näidata ja teiste ees sellega natuke uhkeldadagi.

Õhtul algas tants. Mängima oli kutsutud Väikeste Lõõtspillide Ühing eesotsas Marko Matverega, nii kuulsad mehed tõmbasid õhtuks Seidla parki veelgi rahvast juurde. Pidu käis, ka rammumehed olid kohale jäänud ja keerutasid tüdrukuid, nii et nende kiljumist oli kaugele kuulda.

Vaadates nii paljusid rammumehi korraga koos, tekkib mõte, et kunagi võisid inimesed tõesti palju suuremad ja tugevamad olla. Minu vanavanavanaisa olevat hobuse põllul kündes nii ära kurnanud, et see aiste vahele kokku vajus. Siis tuli ta selga võtta ja koju tuua... .

Eestlased Eestis

TRENDING