Tänavu, peab ütlema, oli meesaak Eestis hea. Pidas küll tükk aega põuda, kardeti, et õite nektarieritus väheneb, kuid tublid putukad täitsid ennastsalgavalt oma kohust — nii nagu peaaegu alati. Oli külm kevad, mis andis nõrkadele mesilasperedele hoobi, kuid targa majandamisega saadi sellestki üle.

Tänavusügisesel Maaema Messil, mis toimus Tallinnas 8. ja 9. oktoobril, oli meemüüjaid palju. Mett ka tahetakse. Ja üha rohkem, mida on rõõm tõdeda. Alati on olnud linnumagusale truuks jäänute kindel ostjaskond, aga nüüd on näha, et mesi võidab uusi sõpru. Isegi palju noori ostjaid käis ringi ja maitses, kuni lõpuks mõni kauni kujundusega purk, vitsik, miniatuurne tünnike või lausa kärjemett koju viidi. Vahepeal tõrjusid ju igasugused shokolaadikreemid ja muud magusad „vankrimäärded“ mee vägisi kõrvale.

Mesinikud oskavad oma toodangut ka pakkuda. Igaühel on oma stiilis nõud ja reklaam, laudadel näeb vahast küünlaid, taruvaiku, õietolmu ja koguni kavalaid retsepte nii toidu valmistamiseks kui meega ravimiseks — teenindus on igakülgne. Ja kui palju salve ja kreeme meest teha saab, sedagi võis näha. Endale ostsin suure saunasõbrana pudeli saunameega, sest tean juba ammu, kui head mõju see nahale ja üldisele tervislikule seisundile avaldab. Mu hea semu Rein Kilp peab ammu mesilasi, ta on mulle mesilaste kohta palju näidanud ja rääkinud, nii et soetasin endalegi eelmisel kevadel ühe puu... .

Maaema Messil sai käidud, koju jõudes mõtisklesin aga ikka veel mesilaste üle. Ma ei suuda kuidagi unustada seda head, mis need tillukesed linnukesed mulle on teinud. Ilma nendeta oleksin praegu ehk sant või hoopis manalamees, kes sedagi teab. Umbes 13 aastat tagasi avastati mul hiiliv haigus, paljude eestlaste nuhtlus, reuma. Ja muidugi oli asi niikaugel, et diagnoositi südamelihasepõletik. Minu seisukord oli tõesti väga vilets .... Aga ma olin siis 20-aastane noormees, elu alles avastamist nõudev, põu unistustest pungil! Ja nüüd — olge pikali, ärge treppidest üles jookske, neelake neid, neid ja noid tablette. Noh, siis tuli ka ennast ise süstima õppida, mis sa hing ära teed!

Siis juhtus mu teele keegi juhuslik inimene, kes otsekui möödaminnes soovitas reumahaiguse vastu lasta ennast mesilastel nõelata. Nagu süstidest veel vähe olnuks! Aga häda ajab härja kaevu, nagu öeldakse. Esimesed katsed võililledelt tikutopsi püütud mesilastega olid saamatud ja valusad. Tolle suve jooksul tuli aga põhjalik kogemus ja sügisel ei teadnud ma enam, misasi reuma on. Ma lihtsalt sain märkamatult terveks. Peale seda tekkiski nende putukate vastu huvi, mis kestab siiani. Kui oleme Reinuga arutlenud, kas mesilaste juures midagi kahjulikku ka leidub, oleme pidanud tõdema, et ei leidu. Lihtsalt Jumala linnuke on see putukas, kelle mürgiga saab ravida, taruvaiguga, õietolmuga, mesilaspiimaga samuti. Ja muidugi meega, ikka ja aina meega, mida on hea niisamagi süüa, ravimise peale mõtlemata. Teadlased on kindlaks teinud, et ilma meelindudeta jääks 2/3 saagist saamata või ebakvaliteetseks, siit võib omad järeldused teha.

Ah et miks ma seda kõike rääkisin? Et meelde tuletada. Jookseme pimedat amokki ses tehnokraatlikuks ja kemiseerituks muutunud maailmas, ei hooli enam ei loodusest ega iseendast. Maailm kannatab paljude vanade ja uute haiguste käes, tulevad aina vägevamad epideemiad. Grippi muudkui põetakse. Mul on peale Reinu veel mõned mesinikud tuttavad ja kui ma hästi järele mõtlen, siis ei meenu mulle, et neist keegi oleks haige olnud. Teised nuuskavad nina ja köhivad, nemad astuvad rõõmsa näoga oma mesipuude poole. Ja mina ka ei kurda. Mett söön iga päev, juba pikka aega, ega heaks terviseks ühest lusikatäiest ei piisagi, gripilainete ajal tarvitan kolm korda päevas taruvaigutinktuuri ja ajan oma asju Jumala abiga ka kõige köhivamas seltskonnas. Kas see siis pole hea retsept?!

Lõpetuseks lisan siia Põltsamaa legendaarse kirikuõpetaja Herbert Kuurme ütluse. Mul oli au teda tunda. „Mu noor sõber, hinge ravitse Jumalasõnaga, ihu ravitse meega.“

See mees oli hea tervise juures kõrge eani.

Eestlased Eestis

TRENDING