Ilus oled, isamaa, pead tõdema küll, kui sõidad läbi poole Eestimaa, naudid sügisvärve ja kohale jõudes lööb tummaks käsitsivalmistatud kaupade rohkus. Ei jäta eestlane, näete, oma jaburat jonni, vaid tahab ikka veel midagi oma kätega teha, tahab üle olla täie rinnaga peale trügivast hiina madalakvaliteedilisest kaubast, mida eesti poed kõik täis on ja mida ülimadala hinna tõttu ka ostetakse.
Oma ja ehtne on aga tõesti südantsoojendav, valmistatud hoole ja armastusega, ning — mis peaasi — see hoiab kõrgel inimese väärikuse! Olla nii suurel laadal, teha oma valik, võtta vastu otsus kulutada mitu korda rohkem kvaliteetkauba peale kui saaks supermarketis — see jätab nii ostja kui müüja hinge ilusa jälje, laseb tunda, et veel ei olda pelgalt reklaami ja massikultuuri orjad, et veel on lootust jääda eestlaseks, austades oma kaasaja käsitöömeistrite elushoitud minevikupärandit ja rahvuskultuuri.
Väljanäitusele on toimetatud palju kummalisi aia-, põllu-, ja metsaande, emake maa on olnud sel aastal helde. Näha võib hiiglaslikke kapsapäid, inimese pea suurusi kartulimugulaid ja küünarvarrepikkusi porgandeid. Inimeste seas on hiiglasi, ei jää taimedki maha. Inimeste seas on veidrikke — eks sa näe, ka köögivilju on kasvanud nii imeliku kujuga, nii et tahes tahtmata võrdled neid mõne näo, looma või linnuga.
Avatud on Palamuse kirik, Palamuse apteek, Palamuse Turismiinfokeskus, Palamuse Oskar Lutsu Kihelkonnamuuseum. Ja kui on ette tellitud, siis köetakse ka „Kiire saun“. Keskpäeval töötab veski juures usinasti puhkides vana rehepeksumasin, mille ümbrus on huvilistest tihe. Kus sa, hingekene, enam ikka niisugust elukat töötamas näed!
Esinevad ansambel Vanaviisi, Jõhvi Bigband, Pöide tantsijad, kloun Ummi, Lamuse Klaasikoja õuel etendab Haapsalu teatritrupp „Kojateater“ igihaljast O. Lutsu „Kapsapead“. Päeva jooksul musitseerivad krishnaiidid ja pakuvad imepäraseid india ehteid. Väljanäituse platsil tutvustatakse koeratõuge. Tralli ja meelelahutust jätkub kõigile. Ilmataat on õnnistanud sooja ja päikesega, vananaistesuvi on jõusse astunud. See teeb kõigi laadaliste meeled rõõmsaks, rahakotirauad avanevad hõlpsamini ja müüjad on rahul.
Aga süda ikkagi kripeldab natuke — on ju see viimane suurlaat enne jõululaatasid. Kus võiks kaubelda järgmisel ja ülejärgmisel nädalavahetusel? Kahjuks ei saa eesti käsitööline end kindlana tunda. Väikese tootmisjõudlusega (mis ongi ju käsitsivalmistamise mõte) pääseb laia maailma turgudele raskelt. Kõik ilusad sõnad käsitööliste murede lahendamisest on jäänud ainult sõnadeks. Kahjuks pole riigi tasemel taibatud või tahetud taibata, et käsitööesemete valmistamine on maapiirkonnas põllumajanduse kõrval peaaegu ainukene alternatiiv. Inimene saab korvipunumise või sokikudumisega hakkama ilma suurte investeeringuteta. Aga kvaliteetset toodet pole kusagile müüa. Siseturg on kaitsmata. Igatahes Paunveres selgus küll, et paljudel käsitöölistel hakkab kannatus katkema ja et järgmisel suvel ja sügisel pole müügiletid enam nii kirjud ja mitmekesised.
Tasub siiski loota, et Palamusel ka järgmisel aastal kõik vanaviisi headuses on. Eks käsitöölised on kah üks punnija rahvas, neid nii kergesti välja ei söö. Kui mingi „kaua tehtud kaunikene“ toode jälle valmis saab, täidab hinge niisugune rõõm, et ...
Et lööd kõigile muredele käega ja teed ikka seda, mida kõige rohkem armastad.
Kohtumiseni 2006. aastal Paunveres!
