Et seal kaubeldi juurikate, käsitöö ja kunstiga, tekkis minulgi tahtmine sinna vaatama sõita — niisugustel üritustel näed ja kuuled kõige paremini, kuidas inimesed maapiirkondades elavad ja mida mõtlevad. Ja et kartuliteema oli sel hetkel ühtäkki minu jaoks väga aktuaalseks muutunud, siis oli sõiduotsus veelgi kindlam. Olin just Maalehest lugenud, kuidas senini eesti toidulaudade peremees kartul taandub igal rindel.
Konjuktuuriinstituudi uuringute põhjal langes kartuli tarbimine Eestis 1996. aasta 143,6-lt kilolt 87,4-le kilole aastal 2004 elaniku kohta. Ühed ütlevad, et selline kogus on nüüd sama tase, mis Soomes, Rootsis, Hollandis või Belgias. Siin ei tohiks siiski paralleele tõmmata, sest Eesti on ajast-aega olnud suurem kartulikasutaja kui eelnimetatud maad, seega on praegune tendents kas: 1) haiglane, 2) riisi, tatra ja herne söömise järsk kasv asendanud kartuli või 3) kiirtoidu pealetung, nagu massikultuuristuvas maailmas kombeks.
Raplas kartulipäeval hakkasin inimeste käest kohe uurima, millist varianti nemad toetavad. Variant „haiglane“ langes kohe ära. Riis ja tatar samuti, sest keegi pole täheldanud, et neid oleks toidukaplustest kottide kaupa hakatud koju tassima. Küll aga täheldati pahameelega, et noored söövad koolitoidu asemel krõpse ja hamburgereid, samuti pitsat, ja kergema vastupanu teed minnes on hakatud paljudes koolides seda kraami ametlikult pakkuma. Reklaamil on kohutav jõud! Enam ei öelda „sööge saia, sööge liha“, kartulist rääkimata, vaid „sööge chips’e ja kaanige Coca’t peale“, siis ootab teid edu, paks rahakott, kuulsus ja olete üleüldse juba endale paradiisis koha lunastanud.
Vaat nüüd astub esimene variant ikkagi jõusse, sest kolmanda variandi võime sinna alla taandada — jääbki järele HAIGLANE. Ja isegi kuritegelik rahva söömiskultuuri suhtes, mis on ju rahvuskultuuri üks tähtis osa. Vägisi tahetakse maamuna ühe templiga ära tembeldada.
Eestimaal on kätte jõudnud aeg, kus kartulit tuleb propageerida. See õnnestus Raplas küll hästi, sest kartulikasvatajad pidasid seminari, jagasid õpetusi, tutvustasid uusi sorte ja lubasid omalt poolt teha kõik, et kartul põllult ja toidulaualt ära ei kaoks. Rukkiga on juba asjad väga halvad, sel aastal külvati meie hea musta leiva materjali ainult 8500 hektarile, mis on Eestimaa aastasest sisevajadusest ca kaks korda vähem. Võibolla saadab (või mis saadab — müüb!) „Ameerika onu“ meile varsti maisi, siis sööme maisikakke. Või ehk sunniviisiliselt koguni Venemaa avaruste valget leiba, sest riik, mis ei jõua endale ise vajaminevat toitu toota, on kerge saak.
Vesiroosi Gümnaasiumi sööklas pakuti kartulist tehtud erinevaid toite — need olid tõesti maitsvad! Oli korraldatud „Nunnunäitus“, kus selgitati välja suurim, ilusaim ja kõige eriskummalisem kartul. Lapsed tegutsesid spordisaalis kartulite kallal, tegid neist loomi ja värvisid neid nagu pühademune. Samas saalis oli ka käsitöömeistrite näitus-väljamüük — noh, meistrid on ikka meistrid, siia polegi midagi lisada. Sel korral tekitas imestust vitspunutiste rohkus, neid pakuti väljas ja sees, korvidest ja korvtoolidest kuni punutud seinakelladeni. Mõnus kraam, kodune.
Väljas aga, pisut üldisest melust eemal, jäi mulle silma hiigelsuur sütepann. Hakkasin seda iga viie minuti tagant jälgima. Seal nimelt küpsetati täiesti tasuta kuuma tuha sees kartuleid — mäletan, küll need maitsesid isa tehtuina lapsepõlves head!
Terve päeva jooksul ei käinud seal keegi söömas, ei täiskasvanud, ei lapsed...
Loodame, et kolmandad kartulipäevad ikka toimuvad. Ja et siis süüakse jälle ka lõkketuhas valmistatud kartuleid.