Lõppude-lõpuks elab ka Kirna ümber külades palju Tarbijate Ühistu liikmeid, aga nende arvamust ei kuulata. Sõitku Türile või Paidesse, kui tahavad toitu osta! Iga edasi-tagasi sõit maksab 14 krooni. Mitu sõitu nädalas — ja jälle elatustase maainimesel natuke madalam. Ükskõik, kuskohast sa kokku hoiad, ikka tekivad sinust mitteolenevatel põhjustel aina uued ja uued ootamatud ja kroonilised kulutused, nii et kokkuhoid haihtub. Kasvõi väikeseski plaanis ei lasta elujärjel paraneda.
Aastakümneid peetakse külapoode maainimeste seas niisuguseks kohaks, kuhu tahetakse minna, tahetakse minna ka siis, kui rahakotis enam raha polegi: näeb ehk mõnd tuttavat, saab sõnakese juttu puhuda. See oli niimoodi enne ja on ka nüüd. Küla elab enam-vähem kõikjal lõplikult kaasajas — internet on paljudele kättesaadav, meelelahutust pakuvad televisioon ja raadio, suhtluseks on ju olemas ka kultuurimajad, mitmesugused päevakeskused, raamatukogud... Ainult et millegipärast ei lähe inimesed sinna nii väga. Miski ei asenda külas igapäevast poeskäiku — näost näkku suhtlust! See tekitab maainimeses külaühiskonna küünarnukitunnet: näe, Ants on veel ka üsna kõbus, küllap veab kevadeni välja. Või: Lainel ka põlved valutavad, määris mingisuguse salviga, lubas mulle ka anda.
Külas elavad erinevad perekonnad, erinevad suguvõsad, aga ollakse lõppkokkuvõttes ikkagi ühe mütsi all, ollakse maainimesed üksteisele tuttavlike murede ja rõõmudega. Juhtub, et aetakse kiusu, aga kui kimbutama tuleb oht naaberkülast, on ka kõige kurjemad vihavaenlased nagu üks rusikas. Ja külapood ongi see koht, kus seda kõike arutatakse, kes mida tegi ja kes mida homme tegema hakkab. Kui tahate näha kohalikku nägu, siis minge külapoodi!
Kurb on kuulda, kui kusagil küla ainus poeke kinni pannakse. Inimesed on nördinud, vihased, nad ei teagi, kuhu homme toidu järele ja juttu puhuma minna. Kui „kauplusklubi“ suletakse, tabab see hoop kõige rängemalt neid inimesi, kes vanade või haigetena paljalt sellepärast end voodist püsti ajavad, et poodi minna, poe juures teisi näha ja lõpuks uute uudiste ja hädavajaliku kaubakesega taas koju naasta. Südames on ju hea tunne, kui keegi sind juba kaugelt ära tundis ja tervitussõnad hüüdis! Jääb kosutav teadmine — homme jälle!
Järva Tarbijate Ühistu teenib kenakest kasumit, miljoneid kroone. Ühistu liikmeid informeeritakse sellest ajakirja Ostumõnu kaudu aktiivselt. Seepärast poleks palju paluda, et neljal-viiel väikekaplusel ühistusiseselt dotatsiooni korras ikkagi tegutseda lastakse. Ja kui tegutsemiskulud ületavad krooniliselt käibetulusid, siis tuleks vahetada juhataja, muuta lahtiolekuaegu. Kirna inimesed väidavad (ja ma usun neid), et poe käive olnuks tunduvalt suurem, kui kauplus oleks olnud sagedamini avatud. Nii lihtne see ongi. Ega läbi suletud ukse ju murra!
Nojah, pood on juba kinni. Kõik katsed sulgemisotsust muuta jooksid tühja. Missugune Järva Tarbijate Ühistu kauplus on järgmine?
