Kabala Kultuurimaja kauaaegne juhataja Mare Viiras Kabala Vabakoguduse
koosviibimisel veel vanas saalis.
Foto: J. Dalberg
koosviibimisel veel vanas saalis.
Foto: J. Dalberg
Midagi halba selles pole. Eriti siis, kui ühiskondlikud hooned saavad uue näo ja teovõime. Nii on lõpuks juhtunud Kabala kultuurimajaga Järvamaal. Seisis ja seisis nagu vana punn, kuni pandi uus punane plekk-katus ja katuseaknad uue raamatukogu jaoks, mis asub teisel korrusel. Raamatukogu saigi nii kaasaegne, et tekitas alguses võõristust. Lõpuks võtsid inimesed ta siiski omaks ja kirjatarkust tulevad siia otsima needki, keda enam ehk aastaid näha polnud. Mõnusad nahkdiivanid kutsuvad lehti lugema ja ajakirju sirvima ning arvutid võimaldavad internetikasutust. Ja kui siis juhataja Ulvi Praks veel sulle tassi kohvi meega pakub, siis tunned tõesti, et inimestevahelistes suhetes pole veel kõik kadunud.
Vahepeal jäi asi aastakeseks soiku. Ei leitud raha. Kauaaegne kultuurimaja juhataja Mare Viiras oli natuke aega ka sellega rahul, et koos raamatukoguga tehti valmis ruum laulustuudiole ja väike nõupidamise- ja klaverituba, ent siis hakkas ta üha häälekamalt nõudma, et leitaks raha edaspidisteks töödeks. Oli küll kurb näha, kuidas inimesed, kes aastaid näiteringis ja koorides laulmas käisid, tasapisi koju hakkasid jääma. Noh, keda pruunides ja tumerohelistes toonides — muuseas nõukogude armastatuimad värvid — hämarad lagunevad ruumid ikka lõpmatuseni tõmbavad, kui näed, et mujal kultuuritegijatest ja isetegevuslastest rohkem hoolitakse.
Lõpuks, 2005. aasta kolmandas kvartalis hakkas suur töö pihta. Ehitati valmis saal koos uue lavaga ja tegelaste ruumidega, samuti uued tualettruumid. Nüüd teeb süda jõnksu, kui kultuurimajja astud. Kõik on nii ilus, lausa oivaline! Kui tead, missugused ruumid siin varem olid, siis pead tahes-tahtmata remondimeestele ja kõigile neilegi, kes kuidagi teisiti kaasa aitasid, au andma. Järsku tunned, et 21. sajand on ka kodukülla jõudnud mitte ainult uhkete autode ja arvutite näol, vaid keegi on mõelnud ka nende peale, kes tahavad uuest ajast hoolimata vana moodi kultuurimajas koos käia ja midagi ise teha. On üks teatud liik inimesi, keda ei rahulda satelliiditaldrikud majaseintel ja kiire internetiühendus omaenda toas. Nad vajavad midagi veel, nad vajavad suhtlust ja koostegemise rõõmu, nad vajavad küünarnukitunnet ja rõõmusära teise silmades.
Just seda saab pakkuda kaasaegseks renoveeritud kultuurimaja oma ruumide ja juhatajaga, kes loodetavasti hakkab nüüd jälle nii koduustele kui inimeste südametunnistusele koputama, et nad mitte ei unustaks isetegevust. Võimaluste puudumise üle enam nuriseda ei saa, kõik on ju uues kuues olemas!
Maja juures on veel üht-teist teha. Ehk saavad sellel aastal korda ka kultuurimaja juhataja kabinet ja mõned väiksemad ruumid. Kuuldavasti saab teha katuse alla ka kolmanda korruse, kuhu arvestuslikult mahub paar 20-ruutmeetrist tuba...
Vana Kabala mõisavalitseja maja õigustab oma suurusega end täiesti. Tol ajal polnud ühele perekonnale ehk nii suuri ruume muuks vaja kui uhkuseks, nüüd peab seda uhkust aga kõvasti kiitma. Kaasaegset sooja ja puhast ruumi on arenevasse maakeskkonda hädasti vaja. Ega maakohas ju naljalt enam kabinetisuurust korralikku ruumi ei rendi, lihtsalt pole, aga ehitada endale kontor ... noh, seda jaksavad väga vähesed.
Kabala kultuurimajal on tasapisi välja kujunenud veel üks roll. Nimelt käib siin koos Kabala Vabakogudus, mida juhib Ott Maamägi. Kultuurimaja juhataja Mare Viiras on ka diakoniss ja peab ütlema, et usuasjadel näikse siin elujõudu olevat. Eriti noored tahavad laupäeviti kultuurimajja minna, seal koos laulda ja Jumalat kiita — mis saab selle vastu olla! Kui noored ise tahavad käia jumalasõna kuulamas, siis ei tähenda midagi diskussioonid usu vajalikkusest või mittevajalikkusest noortele. Nad näitavad ise teed ja valivad, mis neile hingelähedane tundub.
Ja küllap Jumal õnnistabki seda uues kuues maja ja sealseid tegemisi.
