Õnnetu ja maale sobimatu elamu ühes endises kolhoosikeskuses. Foto: J.Dalberg
Ja nädal aega kestnud 30—35-kraadine külm tegigi oma töö. Tasapisi hakkasid suusõnal ja meedias liikuma teated põllumeestelt, kes arvavad, et nende vili on suures osas hävinud. Seda on muidugi kurb kuulda. Aga kui arvestada eelpool loetletud karme tingimusi, siis võivad kahjud olla suuremad, kui praegu arvatagi võib. Mis kõige hullem, maa on endiselt ainult paarisentimeetrise lumekihi all ja rohket lund ei lubata kuskilt poolt. Eks kogu viljakahjude ulatus selgu alles soojade kevadilmade saabudes.
Kui palju aedades puud ja põõsad kannatasid, pole selge, ent targemate meeste arvates raputas külm eriti noori õunapuid, mis oma ea tõttu pole jaksanud paksu koort kasvatada — ka see selgub alles kevadel. Igatahes kannab maamajandus sel aastal tublisti kahju.
Külmaga kaasnes veel üks suur probleem. Nimelt tabas paljusid ootamatu elektrikatkestus. Mõnel pool kestis see mitu päeva. Aga lehmad tahavad ju lüpsmist ja notsud süüa... Jaotusvõrgu mehed on küll alati tormide ja muude äärmuslike olukordade puhul täies rakkes — müts maha nende ees. Aga et paljud õhuliinid on juba lootusetult amortiseerunud ja sada korda lapitud, jõutakse kunagi teatud piirini. Läheb veel kaua, enne kui kõikide elektriliinide vanad alumiiniumtraadid uue kaabliga asendatakse.
Vili annab leiba, puuhalg sooja... Nii öeldi vanasti! Nüüd annab leiba pood ja sooja keskütteradiaator. Aga vaat ei anna! Praegu istuvad paljud maainimesed külmades korterites või ei jookse neil enam kraanist vett. Järsk külmalaine tõi sel aastal välja ühe üüratu probleemi, mis läheb maksma miljardeid kroone. Nimelt elavad paljud vanade kolhoosikeskuste juurde ehitatud korruselamutes, kuhu omal ajal veeti sisse keskküte, vee- ja kanalisatsioonitrassid. 25—30 aastat vanad torud on nüüdseks lõplikult ära väsinud. Iga väiksemgi anomaalia mõjub roostetanud torudele ja kraanidele katastroofiliselt, mis siis veel nädala kestnud 30-kraadisest külmast rääkida! Siin ja seal otsitakse asfaldi alla maetud veetrasse ja kanalisatsioonikaevusid, et veeavariidele ligi pääseda... Nõukogude ajal pandi trassid maa alla nii kuidas juhtus, mingeid skeeme pole enamasti säilinud... Torumees peab olema ühtlasi ka hiromant, et aimata, kus üleüldse kaevama hakata.
Niisuguses olukorras kõnelevad inimesed unistavalt ahjusoojusest ja kaevust õue peal... Ent mugavusejanu on teinud oma töö. Arvestuslikult läheb ühe keskmise maa-asula uus kanalisatsioon ja veetorustik koos biopuhastiga maksama 10 miljonit krooni ja enam. Niisuguseid vanu kolhoosiküla keskusi on aga Eestis tuhat ja rohkem. Kui summad kokku liita, siis jääb üle vaid käsi laiutada. Selliseid hiigelressursse ei ole isegi Euroopa Liidust loota.
Mis saab? Jääb loota lahke ilmataadi peale. Aga see ka ei aita. Kõik prognoosid näitavad, et kliima muutub inimkonnale üha vaenulikumaks.