Viljandimaa noor korvipunuja Priit Retsep. Foto: J. Dalberg
Hinnatakse parimaid: keda premeeritakse, keda laidetakse... Käsitööga tegelevate inimeste seas pole siiani kahjuks ühtegi suurt üritust, kus kauplemise kõrval ka iga tooteliigi piires parimad tööd välja selgitataks. Jääb mulje, et aina ja aina nokitsetakse üksi ja mitmekesi, tahetakse kaubelda, unustatakse seejuures aga ära, et rõhuda tuleb ka kvaliteedile, uute lahenduste leidmisele, mida osavalt vana ja traditsioonilisega ühendada. Või teha siis tõepoolest väga vana asja, näidates kõigile huvilistele, kuidas see käib.
Üks niisugune asjalik mees on korvipunuja Priit Retsep Viljandimaalt Abja vallast. 1977. a. sündinud noor mees on andekas inimene, käsitööline, kes täiesti kasutuina tunduvatest toomingaroigastest (pildil näha keskel) niisuguseid korve välja võlub, et lausa lust vaadata. Tema iidse tehnoloogia järgi valmivad punutised on vana, juba peaaegu hääbunud traditsiooni ilus näide, kvaliteetselt punutud tarbeeseme võimas elluärkamine hoolsa mehe käte all! Kannatust nõudva ameti peal saabki töötada ainult hoolas, järelemõtlev, edasipüüdev, aga ka sõbralik ja lahke inimene. Olen veendunud, et kurjuse käes need korvid ei sünniks — veelgi enam, et peamiselt ongi käsitöölistest meistrimehed kõik sõbralikud ja avalad inimesed. Noh, olgu öeldud, et ette võib tulla ka teistsuguseid juhtumeid, neid siinkohal ei käsitle ega kavatse ka tulevikus teha.
Priiduga tutvusin poolteist aastat tagasi Viljandi Hansapäevade raames toimunud laadal, hiljem oleme sidet pidanud ja laatadel veelgi kohtunud. Iga kord teda nähes olen endale vaikselt tunnistanud, et mees muudkui areneb. Kõik ei käi üleöö, aga see just ongi tähtis! Andke aega atra seada, nagu ütleb põllumees, see kehtib ka käsitöömeistrite puhul. Kõik head ja vead eseme valmistamistehnoloogias läbi proovinud inimene teab lõpuks hästi, mis on kvaliteet ja kuidas selleni jõuda. Priit ei tee ka enam ainult korve, vaid punub puudetassimise- või kartulikorvi kõrval vabalt valmis ka lapsehälli. Oma olemuselt meenutab ta pisut boheemlaslikku maailmavaatlejat, kes aga teravmeelselt kõik uue, mille ta leiab armastatud töös kasuliku olevat, enda kasuks üles korjab. Võin oma kogemusele tuginedes kinnitada: see, kes ajab järjekindlalt oma asja, jõuab varem või hiljem sihile või veelgi kaugemale plaanitust. Maailmas valitsevad oma seadused, mida ei saa leiutada ja rakendada ükski poliitik ega kuningas, need toimivad iseenesest. Kui keegi on puhas ja siiras inimene ega talla oma ahne karjääri poole trügides üle teiste õnnetuste, hakkavad need peaaegu hoomamatud seadused kindlalt tööle.
Ja just korvimees Priidu pealt on seda näha. Ta on jõudnud lõpuks ajajärku, kus tema korve hakatakse tellima, ta on oma toodetega jäädvustatud Viljandi tikutoosidele, temast on tehtud pikem telesaade, mis tuleb uuel aastal eetrisse.
Aga eks kõik ju ikka peamiselt sellepärast, et mees on juba lapsest peale töökas olnud, on pidanud olude sunnil palju füüsilist tööd tegema ja, valinud ülla meistriameti, hoiab ta rahvusliku käsitöö abil elus meie traditsioone ning seeläbi ka meie rahva eneseuhkust.
Edu Priidule uuel, 2006. aastal! Leidku tema korvid tee laia maailma!
