3. detsembril toimus Viljandimaal Olustvere mõisahoones ülevabariigiline moosimess. See on esimene katse väärtustada kodust moosikeetmist, panna perenaised omavahel võistlema. Eestis on moosikeetmine ju vana traditsioon, siiani polnud aga ühtegi organiseeritud sündmust, kus kogu keldrivara välja tuua, tõelisi meistriteoseid eksponeerida ja lasta peale pereliikmete ka teistel endaleiutatud retseptide järgi valmistatud hoidiseid proovida.

Olustvere mõis on oma ilusa arhitektuuri ja kaunilt kujundatud mõisapargi poolest hea auraga esteetiline paik — moosimess sobis sinna jõulude eel väga. Ja võibolla ongi kohavaliku poolest moosimessi pidamiseks üleüldse parim paik.

Messi korraldas liikumine Kodukant. Alguses taheti üle Eesti moose koguda ja peale näitust mõni tuhat purki Brüsselisse saata, tõestamaks, et eestlane pani enne Euroopa Liiduga (EL) liitumist kokku ostetud hiigelkoguse suhkrut moosidesse — ehk EL vähendab siis meile määratud suhkrutrahvi. Rahvas ei läinud sellega kaasa. Osa suhkrut ostsid siiski suurfirmad, mida nüüd kallilt müüakse. Rahvas tunneb end alatult petetuna ja on Euroopa Komisjoni peale pahane. Las maksavad trahvi täpselt need firmad, kes suhkruga manipuleerisid! Miks peaks trahv makstama rahva rahaga riigieelarvest, kui on teada firmad, kes kurja tegid. Miks riik midagi nende vastu ette ei võta? Maksku aga trahvi! Ja kasvõi firmade pankrotini välja, kui teisiti ei saa!

Eesti Konjuktuuriinstituut on muuseas teinud moosiuuringu. Taheti saada selgust, kui palju Eestis moosi keedetakse ja kas saabki seda lõbu üheks eestlaste eripäraks pidada. Selgus, et saab küll. Eestlane on kange marjakasvataja, metsast korjaja ja moosikeetja. Kompotte, marja- ja puuviljahoidiseid valmistatakse igas teises peres. Peamiselt keedetakse moose maal, alevikes ja väikelinnades. Suurtes linnades langeb põhirõhk mooside ostmisele. Sel aastal valmistati Eestis ühe elaniku kohta 16 liitrit mahla, 6,4 liitrit moosi ja 4 liitrit kompotti. Marju külmutati 3,5 liitrit. Hoidiste tegemiseks kulus elaniku kohta 10,2 kg suhkrut, Eestis kokku 13.800 tonni. Kas pole need aukartustäratavad kogused?!

See uuring näitab selgesti, et Eestis on moosikeetmine suure au sees. Nende kodus valmistamine on kujunenud traditsiooniks ning tarkusi antakse edasi põlvest-põlve, ajast-aega ja perest-perre.

Olustverre oli kohale toodud nii palju erinevaid moose, et ega kõiki ei jõudnudki proovida. Imestust tekitasid kaunilt kujundatud sildid ja vahvad moosinimed: „Lambaninamoos“, mis pandud õunasordi järgi; „Matsakas Kõrvits“ ja moos „Graatsiline Ebaküdoonia“. Moose oli pihlakast ja arooniast, vaarikast ja mustikast, ebaküdooniast ja porgandist... Kui natuke nalja teha, siis puudu oli ainult suitsulihamoos!

Eesti naiste fantaasia ja leidlikkus on mind alati lummanud. Oma ameti tõttu suhtlen naistega palju, iga päev veendun üha uuesti ja uuesti nende imelisuses. Minu austus naiste vastu on sügav. Olustvere moosimess kinnitas seda jälle.

Ja lõpetuseks esikolmik. Kolmanda koha sai porgandi-tikrimoos Jõgevamaalt. Teise koha sai murakamoos Lääne-Virumaalt. Esimene koht läks aga Hiiumaale sidruni-porgandi moosi eest. Kõik võitjad said auhinnaks mahlaaurutid.

Ilus pidu oli. Annaks Taevataat, et esimene ei jääks viimaseks.

Ja kõik muidugi ootavad, millal Eestis häbematult kalliks aetud suhkur odavamaks läheb.

Märkmed: