Kõmulised uudised õpilaste ja õpetajate omavahelistest suhetest on pannud eesti ühiskonna teravamini kooli poole vaatama. „Mis meie koolides ometi toimub?” küsivad õigustatult need, keda meie riigi ja laste tulevik tõeliselt huvitab. Miski ei saa riigile olla kindlamaks alustalaks kui praegu koolis õppivad lapsed.
Tarbijaühiskond on välja mõelnud termini, kus lapsi enam polegi, on noored, keda siis vaikivalt võrdsustatakse täiskasvanutega. Nad on arenevad inimesed, seega veel mitte täisväärtuslikud kodanikud, kes peaksid ühiskonda edasi viima. Globaalsele kaubandusele on laste täiskasvanulikkuse rõhutamine ülimalt kasulik. Arenev ja jonnakas tarbija oskab oma vanemaid üha varasemas ülalpeetava eas osavalt pinnida: „Andke selle ja teise jaoks raha, või muidu...” Ja antaksegi, sest äkki jookseb võsuke kodust ära, hakkab uimasteid tarvitama jne.
Olen 35-aastane, aga kui ma võrdlen oma kooliaega (mis polnudki teab kui ammu), siis tundub mulle, et möödunud on igavik. Ma ei suuda mõista, kuidas ometi on ühiskond arenenud nii rumalasti, et täiskasvanuilt on võetud igasugune võimalus lapsi karistada. „Beibed“ ja „kõvad kutid“ teevad koolis, mida tahavad, aga õpetajad ei tohi teha midagi!
Koolides areneb tasapisi puutumatuse soojades pesakestes välja vastutustundetuid ja halastamatuid monstrumeid. Küllap on see uus inimene, kelle hirmutegudest me veel undki näha ei oska.
Osaliselt oleme kõik süüdi. Eeskujud juhtivatel kohtadel vassivad, varastavad, imekombel kohtusaali sattununa aga naeravad süüdistajale näkku...
Lapsed jätavad selle meelde. Igatahes on nii, et anarhia koolides toob peatselt kätte viinapudeli ja pihku autorooli. Ja nii me hävimegi — palju varem, kui arvatagi oskame.
Maal on olukord eriti hull, linnakoolides ehk veidi parem. Vaieldamatult näitavad paljukirutud eliitkoolid, et just nendel on distsipliin kõrge ja õpilaste intelligents teiste koolide omast peajagu üle. Kuidas siis seal saab?
Õpetajad ei tohiks alluda niisugusele omavolile, mõnitamisele ja alandamisele, mida ülekäte läinud õpilased nende kallal toime panevad. Head lapsed koolis kannatavad samuti. Nemad peaksid olema julgemad ja astuma oma õiguste eest välja. Ma usun, et aeg on küps. Ühiskond on käesolevaks hetkeks dzhungliliberalismis pettunud, silmad hakkavad selle tagajärgede ees tasapisi avanema. Vahepeal otsekui värvipimedusega löödud on õppinud jälle eristama musta valgest; ehk seeläbi isegi head kurjast.
Jaanus Dalberg,
Kahe jalaga keset küla: Õpetajakutse olukorrast Eestis (1)
Eestlased Eestis | 15 Feb 2007 | Jaanus DalbergEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tere. Leian tõepoolest, et artiklis tõstatatud probleem on tähtis, ohtlik ja hirmuäratav. Aga..
kuuendas lõigus kasutatud sõna 'anarhia' ei sobi konteksti ning on vägagi eksitav (valede sõnade kasutamine - põhiline süüdlane inimestes valearvamuste väljakujunemisel).
Põhimõtteliselt on mis artikli sõnum? Et koolid tuleb muuta vanglalaadseteks rehabilitatsiooniasutusteks? ..kus valvuritel (antud kontekstis: õpetajatel) on enda 'vangide' üle piiramatusele lähedane võim. Kuigi jah, ossid on viimasel ajal liiga üle-käte läinud.
kuuendas lõigus kasutatud sõna 'anarhia' ei sobi konteksti ning on vägagi eksitav (valede sõnade kasutamine - põhiline süüdlane inimestes valearvamuste väljakujunemisel).
Põhimõtteliselt on mis artikli sõnum? Et koolid tuleb muuta vanglalaadseteks rehabilitatsiooniasutusteks? ..kus valvuritel (antud kontekstis: õpetajatel) on enda 'vangide' üle piiramatusele lähedane võim. Kuigi jah, ossid on viimasel ajal liiga üle-käte läinud.
Eestlased Eestis
TRENDING
