Kabala rahvamaja juhataja Mare Viiras oli eelmisel aastal kommentaaridega üsna tagasihoidlik, sest millegipärast oli just siis osavõtt leige. Tekkis isegi kahtlus, et kunagi August Pärli poolt alustatud ilus traditsioon tasapisi välja sureb. Tänavu oli kõik teisiti, pidu oli uhke. Esinemas oli ligi 400 lauljat ja tantsijat, sealhulgas 9 koori, 10 rahvatantsurühma, 3 puhkpilliorkestrit, 1 segaansambel, Estonia teatri operetitrupp ja Ukraina kultuuriselts. „Mõned koorid olid üritusel esimest aastat, kuid enamik esinejaid on juba mitmendat korda,“ rääkis Mare Viiras. Paljud lauljad-tantsijad peavadki Kabala laulu- ja tantsupidu üheks tähtsaks osaks oma ettevõtmistest ja panevad selle aegsasti üritustekalendrisse. Pooled esinejaist on Järvamaalt, ülejäänud külalised tulevad esinema kõikjalt üle Eesti.
„Ühelt poolt on see üsna suur vastutus sellist üritust korraldada, kuid teisalt võib arvata, et kui aasta jääks vahele, oleks korraldusega järjele saada juba palju raskem,“ lausus Viiras senist järjepidavust hinnates. Tõepoolest – traditsiooni väljakujunemise eelduseks on ju järjepidevus.
Pidu algas kogunemisega Kabala keskuses kell 17 ja pikas rongkäigus liiguti Kabala lauluväljakule. Lehvitati valdade- ja riigilippe; nii tee äärde kogunenud rohkearvulise publiku kui osavõtjate suust kõlasid vastastikused ergutushüüded ja tervitused. Enne rongkäigu algust asetasid Türi valla juhid Kabala laulupeo ja Lõuna–Järvamaa puhkpillitraditsioonide algataja August Pärli hauale lilled, oli sõnavõtte. August Pärli peetakse siinkandis lauluisaks, kes oskas rahvamaja elama panna. Tema ajal tõmmati isetegevusse isegi need, kes arvasid, et neil mingit annet polegi. Ei midagi — August Pärl pani karud ka tantsima!
Rongkäigu võtsid Kabala pargis vastu puhkpillimehed, siis algasid etteasted. Alguses olid kavas isamaalised laulud, mida ajast-aega pühaks peetakse, hiljem ka rahvalikud palad ja natuke huumoritki, nii et pealtvaatajad võisid laia valikuga rahule jääda küll. Paistis, et peoks olid esinejad tublisti harjutanud, apse polnud, lauldi ja tantsiti justkui elukutselised. Ometi liidab meie lauljaid-tantsijaid vabatahtlik soov koos käia ja esineda, palka ei saa keegi. Seda enam paneb mõtlema, et vahel võiksid mõne ala profid tunduvalt enam oma kavasid viimistleda, sest pettumusi tuleb tihti ette.
Juba teist aastat peab koos laulu- ja tantsupeoga oma vilistlaste kokkutulekut Kabala puhkpilliorkester. Tegelikult seda ju enam ei ole, liikmed on mööda ilma laiali, aga vanu aegu tullakse ikka meenutama.
Aga ega ainult laul ja tants pealtvaatajate meelt lahutanud. Kohale oli toodud batuut, kus nooremad hüpata ja möllata said, lapsi sõidutati poniga, kes muidugi üleüldist huvi äratas ja kilomeetrite viisi paisid ära teenis. Küll teda silitati, kallistati ja sügati, nii et loomake oli otsekui seitsmendas taevas. Avatud oli puhvet, esinejatele jagati tasuta kapsasuppi. Ilm oli pilves, aga soe, ning sel korral jäi traditsiooniline vihm tulemata — varem on kõikidel pidudel vähemalt tunnikese sadanud. Aga, nagu olen varemgi kirjutanud, Järvamaal on hirmus põud, nii et isegi vihmapilvedest enam vett ei tule. Viimase arvestatava vihma sai meie kant poolteist kuud tagasi...
Ütlemata ilus on vaadata, kui ühte kohta on kokku kogunenud nii palju rahvariiete kandjaid. Ühtlane kirevus ja ometi paikkonniti erinevad kangakirjad, see on midagi niisugust, mida meie rahvas ei tohi kaotada nagu oma keeltki. Üks on kõnes, teine aga riides, kokku meie südameis.
Peale ilutulestikku mängis ligi kolm tundi tantsuks ansambel Aare. Et Kabala laulupäev on väga tuntud ja au sees, siis katsuvad varem Kabalas elanud inimesed ka aastaid hiljem siia kokku tulla. Aastaid nägemata näod on muutunud, aga siiski tuntakse üksteist ära...
Ning juttu jätkus hommikuni.
