Karinu klaasikoja nurk suvehooaja aidas, vasakul siidisallid.
Foto: J. Dalberg
Foto: J. Dalberg
Ikka kohtan ma oma teel säravaid, sarmikaid ja kindla sõnaga naisi, kes hoiavad oma poode või muid väikeettevõtteid rangelt ohjes ja püsivad enamasti kasumis. Ja kui on halvemad ajad, ei tõtta nad kohe virisema nagu mehed, vaid suruvad hambad risti ja tulevad omadega ikkagi välja. Mis teha – õrnem sugupool, aga ... tugevam!
Üks niisugune naine on pr. Imbi Karu, kes juba aastaid Järvamaal Türi vallas rahvusliku käsitöö alal tegutseb ja püüab siinkandis vanu traditsioonilisi töövõtteid elus hoida. Et inimesed mäletaksid ja et iidne kullalõim ei katkeks!
Kuigi Imbi Karu on käsitööd alati armastanud, hakkas aktiivsem tegutsemine pihta 1996. a., kui asutati Türi linna külje all Türi-Allikul Käsitöösalong. 2001. a. alustas tegevust lõpuks ka Türi Käsitöötuba oma kauplusega, mis asetseb käidavas kohas, Türi Aianduse ja Mesinduse Seltsi kaasaegses hoones Türi turul. „Inimesed on tänaseks meie stabiilse kohaloluga harjunud. Nad on alati kindlad, et siit saab toreda kingituse igale eale või meeldiva meene väliskülalisele. Rahulolematust esineb harva.“ Pilguga haarates on puidutööd, sepatööd, kampsuneid, sokke ja looduslike värvidega värvitud lõngavihtisid, kaltsuvaipu ja klaasitooteid, tikandeid ja maale... Loetelu läheks pikale, oma silm on kuningas. Imbi Karu seletab: „Ma arvan, et meie edu põhjuseks on armastus oma töö vastu ja austus nende vastu, kes seda tööd teevad. Võtame vastu ainult kvaliteetset toodangut ja muidugi teeme olulise osa siin nähtavast ise. Kõik valmistatakse naturaalsetest materjalist, toodete kavandamisel on kasutatud etnograafilisi mustreid. Uueks suunaks on maavillased taimedega värvitud lõngadest kudumid – nende tervislikkust on inimesed korduvalt oma nahal tunda saanud.“
Türi Käsitöötoa märksõnaks on „hea Eesti käsitöö.“ Müts maha – hea ja ilus on meistrite töö tõesti. „Tasakesi on hakatud eheda eest ka maksma,“ ütleb Imbi Karu. „Me teeme ju ka linaseid ja puuvillaseid esemeid. Viimasel ajal on olnud juhuseid, kus silmnähtavalt jõukas inimene, tuleb siia ja paneb ennast pealaest jalatallani naturaalsesse riidesse. Ei räägi palju, aga on näha, et oskab hinnata. Maailmas aina brutaalsemalt levivad tehismaterjalid ahistavad inimesi, nende ihu ja hinge. Veel on keskmisel ja vanemal põlvkonnal meeles paljajalu murul jooksmine.“
Paljud esemed valmistatakse üksikeksemplaridena autoritööna või siis väikese partiina, kusjuures on ka niisugune võimalus, et inimene tuleb oma kavandiga poodi ja kokkuleppelise tähtaja möödudes näeb ta oma ideed juba teostatuna. Eks siitki tule käsitöömeistrite olulisus. Kõik ei oska oma ideid nii peenelt mustritesse või vormi valada, tuleb appi võtta asjatundja.
Suvisel hooajal on avatud veel ühed ruumid. Paari aasta jooksul on Türi vana raudteeait seest korda tehtud ja seal saab siis suuremaidki esemeid eksponeerida. Seal on hea töötubasid korraldada, et inimesed näeksid, kuidas üks või teine asi valmib. Mida aeg edasi, seda rohkem on neid, kes näiteks lõngavärvimist või kangakudumist esimest korda elus näevad. Nad lahkuvad sellest majast sügavalt teistsuguse arvamusega käsitööst ja rahvakultuurist, neis on süüdatud väike säde. „Selle piskugi nimel tasub vaeva näha,“ ütleb Imbi Karu veendunult. Olen temaga nõus. Väikestest asjadest saavad alguse suured.
