Pühapäeval, 20. augustil kaetakse paljudes maakodudes Taasiseseisvumise päeva puhul tubli laud, käiakse külas ja kutsutakse ise külla. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest möödub 15 aastat. Parajalt pikk aeg, et istuda maha ja teha maaelust kokkuvõtteid.
Selle aasta põud ja saagi ikaldumine ei pane muidugi hõiskama, aga et kolm-neli viimast aastat on maaelu tublisti edasi läinud, siis on ka midagi tallele pandud ja aetakse läbi. Meeled ei olegi nii mõrud, nagu esialgu võiks eeldada, murelike pilkude järel jätkub silmisse ka kelmikust ja naeru.
Kuidas siis need 15 aastat on läinud? Alguses muidugi haarati kinni oma isataludest ja püüti kasvõi kahe palja käega maad harida. Katsuti osta vanu traktorilogusid ja nipet-näpet põllutööriistu; omandati iseseisvalt teadmisi ja püüti talule hinge sisse puhuda – mõnel see õnnestus, mõnel mitte. Paljud läksid tagurpidi linna tagasi, müüsid maa ja maja ning unustasid selle elulõigu igaveseks.
Teised tõusid raske tööga jalule. Kerkisid uusehitised ja vaadati lootusrikkalt tulevikku. Siis aga tulid neilegi neist endist sõltumata rasked ajad. Ühtäkki langetati piima kokkuostuhindu, samuti vilja ja liha hindu – tulevik muutus tumedaks. Aga ega siis õnnetus käi üksinda, see tuleb ikka koos sõbraga. Järgmiseks pauguks põllumehele olid Venemaa poolt kehtestatud topelttollid. Balti riikide põllumajandussaadused ja kala olid järsku suurele riigile ebasobivad. Ometi pumbati nõukogude ajal just kolmest Balti riigist iga päev eshelonide kaupa välja küll liha, küll võid. Moskva sõi ja lakkus näpudki puhtaks – nii hea oli Baltikumi toidukraam. Ja Eesti oma veel eriti.
Välispoliitika on muidugi välispoliitika, seal peavad olema kindlad põhimõtted. Venemaa ees ei saanud ju saba jalge vahele tõmmata, palumine polnud meile kohe kuidagi sobilik! Need, kes endas kindlad olid ja oma tuleviku talupidamise ja põllumajandusega sidusid, panid pead kokku ja leidsid võimalused edasi elada. Need, kes mõtlemisega jänni jäid ja vana moodi tahtsid, langesid välja. Tekkisid suurtalunikud, uued osaühingud ja aktsiaseltsid otsekui uued kolhoosid, ainult et turumajanduslike alustega ja erakapitalil põhinevatena. Väljalangenud leidsid aga palgatööd küll farmides, küll traktoristidena. Praeguseks vuravad põldudel peamiselt tuliuued kaasaegsed traktorid ja – ütlen täie tõsidusega – traktoristi palk lööb vahel spetsialistist linnamehe oma ülegi.
Juba enne Euroopa Liitu astumist tuli meil leida kaubale turg väljaspool Eestit. Oli firmasid, mis läksid seetõttu pankrotti, kuid tagantjärele vaadates tundub, et see mõneti puhastaski meie põllumajandusmaastikku. Maaoludes saab edukas olla ainult tark, õppiv ja tugeva töötahtega ettevõtja – narrid põldu üks kord, narrib tema sind kümme korda vastu! Maad tuleb hoida ja kohelda hellasti. Tehku seda siis need, kes seda kogu südamest teha tahavad, mitte need, kes kiiruga ja oskamatult maad songivad.
Mida siis räägitakse pühapäeval peolaudades? Kõigepealt kindlasti nurisetakse käesoleva aasta viletsa saagi üle. Mida öeldagi, kui piimaandjatele polnud rohtu silo tegemiseks ja siloaukudesse aeti poolvalminud viletsat vilja. Vilja siloauku!? Ent sülti süües ununeb elu viletsam pool varsti, sest nii mõnigi kiikab aknast välja oma uue läikiva auto või kombaini poole, mis soetati just sel suvel, ja siis paisub rind uhkusest niivõrd, et ollakse koguni oma naabrimehega, kes midagi parasjagu räägib, kõiges igati nõus. Juba see fakt näitab, et kõigist viimase 15 aasta raskustest ja tormidest on põllumees terve ja tugevana läbi tulnud ning on oludega enam-vähem rahul. Elu on läinud paremaks ja lauadki on jälle lookas. Üha enam pannakse taluhoovidesse üles vimplimaste, kus iga päev lehvib sinimustvalge kolmnurk.
Ainukesena, ja see küsimus on väga oluline, teeb maamehele muret trall presidendivalimiste üle. Üldiselt ei ole maarahvas rahul asjaoluga, et me ei saa presidenti otse valida. Ja miks ainult need kandidaadid? Selles küsimuses ootab rahvas kindlasti muutust.
Ilusat pidu kõigile!
