Aga muidugi, töötus on meie väikeriigis peaaegu kadunud. Tööliste nõudlus ületab pakkumise. Ka need, kes olid pikaajalised töötud ja kes midagi peale lihttöö teha ei oska, saavad Tallinnas ja Tartus tööd labidamehena ehitusel, puhastusfirmades ja tee-ehituses, kus on palgad tõusnud niivõrd, et ka rahakotti jääb midagi üle. Eks firmad peavad mahtude suurenedes töölisi kinni hoidma. Praegu ennustatakse 2006.a. majanduskasvuks 8,1%, mõned aga arvavad, et võib tulla koguni 11%. See on ennekuulmatu! Majandus on justkui paisu tagant lahti pääsenud. Eks siin ole omad ohud, aga mis me neist praegu ikka räägime. Tunneme lihtsalt rõõmu. Igatahes mina näen, et ka väliseestlaste nõukogudeaegne piiritagune moraalne tugi on lõpuks vilja kandnud. Ka teie andsite oma panuse. Aitäh teile.
Kui tuhandete lilleõitega on Türi laadalised juba harjunud, siis tänavu oli tõeliseks vaatamisväärtuseks skulptor Tauno Kangro loodud kündva Kalevipoja kuju. Tegemist oli eskiisiga, päriskuju tuleb Põltsamaale. Eskiis oli täismõõdus ja muljetavaldav. Ainuüksi hobune on 3 meetrit kõrge, 9 m pikk ja 2 m lai.
Lillelaada avanud põllumajandusminister Ester Tuiksoo ütles oma sõnavõtus, et Türi lillelaat on üks Eesti kevadistest tippüritustest, mille teevad mainekaks pikaajalised traditsioonid, sisukas väljapanek ja hea korraldus. „Tundub, et kõik teed viivad kevaditi Türile, niivõrd populaarne on lillelaat eestlaste seas,“ ütles Tuiksoo. Põllumajandusminister on ühtlasi kindel, et seoses huvi kasvuga aianduse vastu on Türi lillelaadal oma kindel koht teiste Eestis toimuvate kevadiste laatade seas. „Türi lillelaat on enam kui vaid istikute ostmise koht, siit saab ka hüva nõu ja lihtsalt meeleolukalt aega veeta,“ põhjendas Tuiksoo.
Esimene Türi lillelaat peeti augustis 1978, järgmisest aastast kevaditi. Käesoleval aastal müüsid korraldajad kolme päeva jooksul ligi 30.000 piletit ja väljas oli umbes 600 kaubapakkujat, kusjuures kohal olid ka kõik Eesti tuntumad aiandid ja puukoolid. Tehnika- ja ehitusnäitusel esines oma toodanguga üle üle 60 firma.
Eriti ostsid inimesed muidugi maasikataimi, roosiistikuid ning noori õuna- ja ploomipuid. Aga ikka seepärast, et talvine külm laastas aiad kohati 75% ulatuses. Lootus kustub viimasena, nagu öeldakse, ja eestlase visa hing vist mitte iialgi. „Kuhu ma ikka pääsen, “ ütles üks viiekümnendates aastates Türi linnas elav mees, majaomanik. „Kõik tuleb taastada! Kui vaja, siis veelkord — ja veelkord!“
Näete siis, missugused me oleme!