Avatalitusele andis muusikalise tausta Dace Veinberga oma muistsel läti kandlel esitatud eesti rahvaviisidega, mis kõlasid sõnaliste etteastete vahel, mille järjekorda juhendas Toomas Merilo teadustajana. Avasõna ütles õp. dr. Andres Taul, kes tutvustas olukorda, kus pastorit kutsutakse teinekord rääkima ka teemadel, millest ta midagi ei tea, kuid vaimulikuna on ta õppinud TV-saateist, kuidas kriitikud esinevad ja töid kirjeldavad. Ta leidis, et kunst peegeldab oma ajastut — sõja ajal, kui oli raskeid sündmusi, kasutati rohkem tumedaid värve, rahu ajal on elu kirjeldamisel kasutamisele tulnud heledamad toonid, millest võib järeldada, et aja vaim on kunstis edasi antud. Elame kaootilisel ajal, seepärast on kunstilaadiski kaootilisust. Lõpuks ütles õp. Taul lühikese palve, tänades taevast andide eest, mida meie ühiskonnale on antud ja palus õnnistust Hilda Truuperele ja Aarne Hans Vahtrale.
Järgmiseks kõnelejaks oli Eesti Vabariigi aupeakonsul Laas Leivat, kes samuti eitas kunstist arusaamist, kuid hiidlasena mõistab neisse peidetud huumoritunnet. Ta märkis tavalisest näitusest suuremat tööde hulka, mis näitab tehtud tööd ning tervitas kunstnikke, kes praktilise tulu kõrval saavad oma tegevusest ka vaimset tulu.
Viive Tork kõneles näitusest saadud muljeist. Ta märkis, et üks kunstnik eelistab küll värvilisi kübaraid ja teine kannab musti ülikondi, ent mõlemad vaatavad asjalikult ja huumoriga maailmale, olles oma loomingus lähedased huumorimeele osas ja julged seda kasutama oma hingeliseks raviks. Ta juhtis vaatajate tähelepanu Hilda Truupere maalile „Vallaslaps“ pildil olevate rohkete kaladega, kus üks vastuvoolu ujuv kala pidi olema kunstniku ema ja tema juures olev pisike maim Hilda ise. Veel juhtis kõneleja tähelepanu mitmetele teistelegi töödele.
Aarne Vahtra on oma graafiliste töödega varemgi esinenud, ka ajalehes avaldatud karikatuurid iseloomustavad looja vaateid peamiselt (eestlaste) maailma sündmustele ja on tihti tabavalt löövad nii poliitilises elus kui inimlike vahekordade lahkamisel. A. Vahtra „asjalik maailm“ on inimajaloo pikkune, läbides kõik ajastud ja leides neis korduvaid reflekse, mis näitavad inimeste jõuetust mingisuguse läbimurde tegemiseks, saavutamaks paremat inimühiskonda.
Vahtra graafilised tushijoonistused on meie kunstisõpradele saanud aastatega omaseks, eriti karikatuurid, milles ta mõne joonega edastab ajale omase iseloomu ja annab lahenduse. Aastatega oleme märganud ta töödes muutumist; kui Pariisist saabudes oli joon naiselikult peen, siis nüüd on see maskuliinsem ja annab kõrvalolevale tühimikule võimaluse omapoolselt kaasa rääkida. Kahekümnendail aastail ilmus piiblilugude raamat Eduard Wiiralti samas tehnikas illustratsioonidega, ka Aarne Vahtra tööd on jutustava sisuga, mis on konkreetselt joonelise vormi saanud.
Hilda Truupere töid on esitatud EKKT üldnäitustel üksikult või paariti, millega ta on jätnud oma nime Toronto eestlaste kunstnikkonda. Kujutavkunstiline anne on pärit lapsepõlvest, ehkki ta polnud seda püsivalt arendanud; siiski on mitu kunstnikku teda juhendanud ja näpunäiteid andnud, lisades tema otsinguisse ka omapoolseid mõjusid. Torontos sai ta kodu kunstikoldeks, kui abikaasa kunstihuvi väljaarendamine viis Hildagi loomingule lähemale ja ta esimesi näitusele jõudnud töid võeti tõsiselt. Seekordne näitus oli retrospektiivne, kus üle kolmekümne töö andsid pildi tema loomingust. Selles olid lähedased voolava koloriidiga akvarellid, mille abstraktsuses oli tuttavaid ajastu märke, kuid mitmes töös väljendus ta mõneti lõõpiv karikeerimise omadus ja püüe mõnda maailmaprobleemi lahendada omal viisil, sattudes kasvõi müstikasse või grotesksusse.