Reet Post: Palju tähti. Luulevalimik. Autori kirjastus, 2000. 62 lk. Aoeelsed laulud. Autori kirjastus, 2003. 36 lk.

Mu ees on kaks kõhnavõitu ja pretensioonitut, nagu andekspaluvalt tagasihoidlikku luulevihikut. Aga daamil, kes mulle tiitellehe kõrvalt vastu vaatab, on rahulik, kuid julge silmavaade. Ei mingit tagasihoidlikkust, rääkimata andekspalumisest. Tean, et ta on klaveriõpetaja, hea muusika truu teener. Ka seda võib pilgust välja lugeda, pole tingimata tarvis ristamisi pandud pikki saledaid pianistisõrmi uuridagi. Ja ilusaim avastus on, et värsiridade vahelt heliseb klaver alati kaasa.

Sellise kogemusega teele asudes tekib aim, et matk läbi luulesalu tõotab kujuneda meeldivaks. Luulesse süvenemine kinnitab seda ja küpsetab aimu veendumuseks. Midagi vapustavat sa ei leia, midagi jalustrabavat teel ei kohta, kuid hea on astuda ja rännaku lõpul tekib kahjutunne, et juba otsas.

Esimene kogu on jagatud kahte ossa. Esimeses „Omapäi“ (ja õieti üldse kogu autori toodangus) leidub palju juhuluulet. Ikka on midagi kellelegi pühendatud, kellestki inspireeritud. Ehk sellepärast, et autori enda inspiratsioon on „kui tujukas armuke, kes tuleb enamasti kutsumata ja ei kunagi siis, kui sa teda väga ootad“. Lühiimpressioonid muusikast ja muusikutest, klassikuist, on lihtsad ja tabavad. Paari osava pintslitõmbega on igast joonistatud usutav portree. Sama usutav on autori väide, et heli ja sõnata jääks talle vaid tühjus ja äng. Patriootilised tunded ei ole niivõrd jõulised kui nukralt valushellad. Auhinnatud luuletuses „Otse-Estole“ on Stockholmi raatuse kellal ärev ja hoiatav kõla. Kell kutsub KOJU, kuid samas tõdeme, et vend koorib venda ja meis on liiga vähe armastust. Ning üha vähem on tulijaid! Laulame uhket priiuselaulu, kuid Riigikogus räägivad masinad, kelle „tundmused funktsioneerivad vaid enesearmastuse ja eksimatuse ahtal lainealal“. Õelusel pole piiri ega kadeduseämbril kaant.

Ka teises osas „Lihtsalt naine“, mis sisaldab eheda kimbu armastusluulet, puudub jõulisus, kuid iga rida on veenev ja siiras. Lihtsalt naine — armastav, tundehell naine — ja ongi kõik.

Teises kogus on ära toodud mitu luuletust eelmisest kogust — „minu jaoks olulisemad värsid“, nagu autor ise ütleb. Kuid midagi uut (ja minu jaoks olulist) leidub selles ka. Lühike tsükkel „Usse een“ on läbinisti mulgimurdeline, mis mind kui parandamatut kolkapatriooti (ise küll tartlane) kuidagi külmaks jätta ei saa. Rõõmustan südamest kuuldes, et ka need read on Henrik Adamsoni nimelisel murdeluule võistlusel paremustabelis esimese nelja hulka arvatud. Pealkiri „Aoeelsed laulud“ pidavat viitama asjaolule, et need on sündinud öötundidel, mil pere puhkab ja kodused askeldused loomingulist tööd ei sega. Ei oska autorile muud soovida kui pikemaid öid, et aga sigiks rohkem nauditavaid ridu.

Reet Posti kristallselgeid ning ausaid luuleridu on südantkosutav lugeda. Vormi osas tuleb mainida, et traditsiooniline riim ja rütm ega täpne värsimõõt teda ei paelu. Tema luulevormi näib määravat hetketunnetus, mis hoiab teda kindlalt õigel rajal. Ja ta luules on muusika, mis aina voolab ega takerdu iial. Kui millegi üle nuriseda, siis toodangu nappuse üle. Nagu daatumid reedavad ja autor ise pihib, on kõik avaldatu sündinud umbes 30-aastases ajavahemikus. Sinna peaks ju tunduvalt rohkem mahtuma. Okasteta roosi hind võib ju madal olla ja madalaks jääda, kuid väikesel luuletajal on tarvis vaid suureks saada ja see on oluliselt enda teha. Eeldused selleks on olemas. Ja milline muusika oleks kõrvadele, kui põgenenud Pegasus tuhatnelja tagasi kappab!

Märkmed: