Janno Lepik kolmapäeval High Parkis toimunud jalgrattasõidu distantsil. Foto: Paul Kiilaspea
Torontos toimuvatel Invictus ehk võitmatute mängudel on eriti hästi läinud Janno Lepikul, kes võitis kuldmedalid nii ühe- kui ka neljaminuti ergomeetri sõudmises. Ta ise naerab lõbusalt, et ega muud üle jäänud, oli vaja „kastanid tulest välja tuua“ ja Eesti võistkond kuldselt särama panna. Imetlusväärne on see, et ta osaleb sedasorti võistlusel alles esimest korda.
Rahuliku olekuga noormees on kaitseväelane, kellele on omistatud Kotkaristi teenetemärk. NATO missioonil Afganistanis teenides astus Janno 2012. aastal isevalmistatud lõhkekehale, mis viis talt mõlemad jalad. Taastumine võttis oma aja, kuid ühel päeval tundis Janno, et nõnda peaaegu mitte midagi tehes ta oma elupäevi õhtule ei taha veeretada. Ei mõjunud see istumine hästi ka seljale, mis hakkas tunda andma. Kui endised veteranid avasid crossfit klubi ja kutsusid vigastatud sõjaväelasi trenni tegema, siis haaras Janno sellest võimalusest kohe kinni.
Treenimine ja sport pole aga tema jaoks sugugi võõrad tegevused. Omal ajal oli ta erinevates vanuseklassides kreeka-rooma maadluses viiekordne Eesti meister ning on esindanud Eestit mitmetel tiitlivõistlustel. Kahel korral on ta koju toonud Põhjamaade meistrivõistluste hõbeda. Torontos toimuvatel spordivõistlustel esindab ta aga Eestit hoopis käsirattasõidus ja sõude-ergomeetril. Janno tunnistab, et esimene meeldib talle kindlasti rohkem, kuigi sõudmises on ta tulemused paremad. Rattaga võib liikuda vabalt ringi Eestis nii paljudesse kohtadesse loodud kergliiklusteedel. Eks ta äratab oma erilise rattaga tähelepanu, kuigi sellest ei tee ta kunagi suurt numbrit. Ainuke probleem on, et kasutatav ratas on laenutatud Vigastatud Sõjameeste Ühingu poolt. Aga eks laenutatud asjadega kipu olema probleem, et ega nad hästi ei tarvitse sobida. Iste võib näiteks osutuda liiga suureks, mis tähendab mahalibisemist. Ja proovi siis kuidagi häid tulemusi saavutada.
Kõige suuremaks toetajaks ja innustajaks on Janno jaoks venna kõrval kindlasti abikaasa Kaidi. Mõlemad on siin Torontos talle toeks ja abiks. Kodus ootavad ema-isa tagasitulekut aga toredad 8-kuused kaksiktüdrukud. Kaidi räägib, et hoolimata abikaasa tööst Kaitseväes, kus ta vastutab transpordi korraliku toimimise eest, ning tihedast treeningprogrammist, leiab Janno aega perele ja kodule. Pole sugugi ebatavaline, et ta vahel süüa teeb või koristamisel abi pakub. Rääkimata sellest, et nüüd on kohustuste hulka lisandunud kõik beebidega seotu.
Toronto mängude kohta jätkub Jannol ainult kiidusõnu. Kõik on hästi organiseeritud, inimesed väga sõbralikud ja lahked. Tänaval tullakse lausa juurde ja surutakse tänutundest kätt või jagatakse julgustavaid soove. Südame tegi soojaks kõigi eestlaste nägemine Toronto Eesti Majas. Vahva, et nende hulgas nõnda palju noori oli. Mängude kaasvõistlejatega saadakse hästi läbi. Nad on pigem sõbrad kui konkurendid. Ta vaimustus ka sellest, kuidas rattaraja ääres elati kaasa kõigile. Ei tähendanud, mis rahvusest või kes täpselt olid. Eriti tore muidugi, kui silma jäi Eesti lipp ning hõiked eesti keeles.
Janno arvab, et rattasõit on midagi, mida ta tahaks väga hästi osata. Ta on valmis selle nimel kõvasti pingutama. Ning tulevikus ehk muudel võistlustel võimalusel osaleda.
Tema kõige suuremaks unistuseks on aga saada endale päris oma käsiratas, mis peaks talle sobima nagu valatud. Kahjuks on ühe korraliku ratta hind nii kõrge, et pere kõrvalt ei saaks ta kuidagi vajalikku summat kokku. Nõnda on Eestis loodud tahtejõu tuur, mis igal aastal mõne sportlase jaoks raha kogub. Sel aastal võetakse vastu annetusi Janno käsiratta muretsemiseks (http://2017.tahtejoutuur.ee/tu.... Kõik, kel soov Jannot siinpool ookeani toetada, võivad kanda raha Toronto Eesti Ühispanka „Invictus Estonia“ arvele 141810. Aitame tal täita unistus, et ta juba järgmistel mängudel Austraalias Sydneys teistele tõsist konkurentsi pakuks. Tal on selleks kõik eeldused olemas.
