Kunstnik Eerik Haamer
Reeli Kõiv,
Eerik Haameri näituste kuraator ja raamatu autor,
Tartu Kunstimuuseum
Eestis lõppes äsja pool aastat väldanud Eerik Haameri 100. sünniaastapäeva tähistav ja kunstniku loomingut tervikuna tutvustav ülevaatenäitus „Eerik Haamer. Kahel pool merd“. Kevadest peale Tartu Kunstimuuseumi Raekoja platsi näitusemaja kõiki kolme korrust hõlmanud suurnäitus rändas südasuvel pisut väiksemas valikus Kumu I korruse suurde saali. Enam kui pool ca 140 näitusetööst toodi kohale Rootsist, 40 erinevast kohast. Kuna Eerik Haameri kunstnikutee ajaliselt pikem osa möödus Rootsi maapaos ja võõrsil sündinud looming oli kogu oma rikkuses kodumaisele kunstipublikule peaaegu tundmata, sai 2/3 näitusest pühendatud viimasele. Näitus sai teoks tänu erakollektsioonidele, sest kogu komplektist oli vaid 20 kodumaa-perioodi tööd pärit Eesti muuseumide kollektsioonidest. Näituse eesmärgiks oli välja sõeluda kunstniku arvuka loomingu tuum, ühtlasi sai kaante vahele ka mahukas Haameri elu ja loomingu käsitlus ning teoste kataloog.
Mõnda kunstniku lapsepõlvest
Eerik Haamer (1908–1994) oli Kuressaare poiss. Õnn sündida Saaremaal, emapiimaga saadud armastus mere ja visade saarlaste vastu on olnud Haameri kunstnikuks kujunemisel määrava tähtsusega, seda on ka ta ise tunnistanud: „Mis lapsepõlves nähtud, kogetud ja läbi elatud, see jääb aluseks kogu elus, ka loominguliselt.“
Kunstnikutee võimalikkust noore Haameri jaoks võib selgemalt näha Kuressaare gümnaasiumi kunstiringist alates. Siiski ei saa väita, et soov saada kunstnikuks oli Eerik Haameri lapsepõlveunistus. Unistus oli hoopis meremehe elukutse, kuid sellele tõmbas kehv nägemine kriipsu peale. Nii läks Eerik 1928. a. vanemate vendade jälgedes kõrgkooli, valides Tartu Ülikoolis äsja avatud kehalise kasvatuse osakonna.
Tartu, Pallas ja motiivide leidmine
Ülikoolis sai varsti selgeks, et „õpitav ei ole kooskõlas tema meloodiaga“ ning Haamer asus viimasel ülikooliaastal, 1930, Pallasesse, ainsasse maalikunstnikke koolitavasse õppeasutusse toonases Eestis. Juba kooliajal jäi ta teistele silma oma isikupäraga, mida hindas kõrgelt ka tema õpetaja Nikolai Triik. Haamerist sai edukamaid pallaslasi, kellel pärast kooli lõpetamist 1935. a. kulus läbilöögiks kodumaisel kunstimaastikul vaid paar aastat.
Armastus mere vastu tegi Haameri ainevaliku kunstnikuna kergeks. Oma motiivid leidis ta rannaküladest, kus elu oli sajandeid veerenud sama rada. Koduse Saaremaa kõrval kujunes Haameri suureks inspireerijaks arhailiste traditsioonidega Ruhnu, kuhu ta sattus pooljuhuslikult oma loometee hakul. Algusest peale kippusid Haameri tööd kasvama enamaks põlvkonnakaaslaste kodumaa-ainelisest olustikumaalist, kätkedes endas elufilosoofilisi üldistusi.
Inimene – kunstniku peateema
Haameri looming on alati lähtunud inimesest. Kunstnikutee alguses oli tema suhe kujutatavasse läbinisti tõsine; inimene on tema jaoks olnud püha. Esimesi suuri kompositsioone, mis käsitlesid elu eksistentsiaalset külge, on noorele kunstnikule tähelepanu ja tunnustust toonud 1938. a. sündinud „Pime“. Maali loomise algtõukeks, nagu Haameril sageli, on Saaremaal tegelikult nähtud elupilt, kuidas pime mees koos oma perekonnaga uude elukohta kolis. Vaatamata kurblikule alatoonile ei mõju teos rusuvalt, vaid pigem kinnitab elu edasikestmist kõigile katsumustele vaatamata.
Haamerlik pildimaailm kasvab päriselust saadud maali ideest, mida kunstnik ise tihti jutustada armastas, alati laiemaks. Kui saabusid rasked sõja-aastad ja okupandid Eesti pinnal kanda kinnitasid, tundis Haamer vajadust oma loomingus rahva saatusega kaasa elada. Eesti kunstis ei ole teisi nii sügava ja traagilise ajastutunnetusega maalitud teoseid kui Haameri perekonnadraamad: „Evakueeritavad“, „Perekond vees“, „Isa ja poeg“. Haameri kodumaine looming kuulub eesti kunsti kullafondi.
Loominguline poolsajand teisel pool merd
Haamer lahkus Rootsi paadipõgenikuna Vilsandi saarelt 1944. a. septembris. Tal ei olnud valikuid, sest abikaasa koos kolme lapsega oli läinud Soome juba varem. Taas kokku saanud perekond asus elama Göteborgi, selle piirkonnaga jäi Haamer seotuks kogu edasiseks eluks.
Haameri jaoks, kelle looming sai toitu oma maast ja rahvast, oli kodumaa kaotus vaieldamatu traagika – „kõik jäi maha“. Võõral maal kohanemine ei läinud kergelt. Algusaastatel jätkas Haamer veel Eesti ainetel, maalis suurepärase Ruhnu-seeria, kuid pikapeale leidis ta ka Rootsis omad motiivid.
Paguluses loodud maalid kajastavad ikka elu Haameri ümber: Rootsi lääneranniku kalurikülade argipäeva ja kunstireise nii põhja – Norrasse („Lofootide kalurid“, 1957) kui lõunasse – Hispaaniasse ja Portugali. Haamerile tüüpiliselt näeme tema suurtel lõuenditel karakteerseid inimtüüpe neile omases keskkonnas. Haamer on kõikjal otsinud randu ja kalureid. Tema jaoks oli mereseotus elu põhilisi aluseid, arhetüüpe, mida näitab ka kodumaine looming.
Haameri eksiillooming sisaldab erakordselt palju teisenemisi nii stiilis kui temaatikas. Üks, mis jätkuvalt hämmastab, on tema võime luua kõrgetasemelist kunsti nii mitmes väljenduskeeles. Haameri erinevaid kunstilisi lähenemisi seob see, et ainest oma töödeks on ta alati ammutanud oma keskkonnast ja ümbrusest, olnud oma ajas sees ning muutunud koos sellega.
Eriti raske oli Haameril kohaneda Rootsi astumisega tarbimisühiskonda, mil tema armastatud rannamaastikele kalurite asemele asusid linnainimeste suvitushordid. Alates 1960ndate lõpust näeme Haamerile igiomase kaasaelamise asemele tulnud groteski ja pila, mis minu meelest ei kajasta sugugi ainuüksi naljahambast kunstniku suurepärast humoristi pilku (nagu sageli on arvatud), vaid peidab endas sisimasse suletud võõrandumist ja valu, süvenevat identiteedikriisi. Vaid maastiku maalimisel, aastatega koduseks saanud Rootsi lääneranniku kivist pinda lõuendil elustades (kaljusel Lyrö saarel asus kunstniku suvekodu), ei maadle Haamer probleemidega. Kaljude maalimine aitas teda lepitada ka ühiskonnaga.
Raamat Eerik Haamerist
Aeg ja maailmapoliitika kataklüsmid jagasid ühtse eesti kunsti Nõukogude Eesti ja välis-eesti kunstiks. Meie senine kunstiajaloo käsitlus põhineb suures osas esimesel, sest peaaegu pool sajandit polnud paguluses loodu kodumaal kättesaadav. Nüüd, mil muutunud maailmas on piirid avanenud ning võimalikuks saanud normaalne lävimine, on saabunud aeg haarata eesti kunstiajalukku ka paguluses töötanud kunstnike looming, kirjutada ümber meie kunstiajalugu. Haameri võimas loojanatuur, mille mitmekesisus ilmnes tema äsjastel näitustel kodumaal, tõestas, et Haamer väärib kohta eesti maalijate esirivis mitte üksnes sõjaeelset loomet silmas pidades.
Seoses näitusega on trükivalgust näinud ka kõvakaaneline raamat Eerik Haamerist, esimene ülevaatlik käsitlus kunstnikust, mis liidab tervikuks end kahe maa vahel jaganud kunstniku elu ja loomingu. Selle monograafilist osa, kus paralleelselt tekstiga on esitatud rohkesti teoste reproduktsioone ja dokumentaalfotosid, täiendab väikepiltidega illustreeritud maalide ja joonistuste kataloog, kus on ära toodud kunstniku kogu teadaolev looming, ligi 1000 teost. Teoste nimestikud ja resümee inglise keeles, 367 lk, väljaandjaks Tartu Kunstimuuseum koostöös Kumu kunstimuuseumiga. Autor Reeli Kõiv, kujundaja Tiit Jürna. Teost on võimalik osta Eesti raamatupoodidest ja kunstimuuseumidest.
Vaatamata sellele, et näitus on lõppenud ja raamat ilmunud, on ikka oodatud teated Haameri seni arvele võtmata teostest, millest mitmed peaksid asuma ka Kanadas. Infot nende kohta ootan e-posti aadressil:
Kahel pool merd
Kultuur
TRENDING
