Kahe viimase rahvaloenduse vahel on Eesti rahvaarv vähenenud 75 597 inimese võrra ehk rohkem kui 5%. Sellest läheb enam-vähem 3/5 negatiivse loomuliku iibe arvele (sündide ja surmade suhe) ning 2/5 negatiivse rändesaldo arvele (sisse- ja väljarände suhe). Peale absoluutarvude vähenemise toimub ka rahvastiku vananemine: ühelt poolt sünnib vähe lapsi ja teiselt poolt lahkuvad Eestist ennekõike noored, täies tööjõus ja lastesaamise eas inimesed. Kui võrrelda kahe viimase rahvaloenduse järgset rahvastiku vanuselist jaotust, siis oleks loogiline eeldada, et praegu on Eestis 20–29-aastaseid noori umbes sama palju, kui 2000. aastal oli 10–19-aastaseid. Aga ei ole, on paarikümne tuhande võrra vähem.
Selles loos arutlen eelkõige Eestist lahkumise üle. Iibeprobleemide kohta ainult niipalju, et isegi kui me suudame emapalkade ja muude trikkidega sündimust suurendada, siis pole sellest suuremat kasu, kui Eestist lahkumine jätkub senise hooga. See on nagu sõelaga vee kandmine. Võib minna isegi kaugemale ja väita, et vanemahüvitised ja lastetoetused on raisatud raha, kui me hiljem neid noori Eestis hoida ei suuda. Miks peaks Eesti maksumaksja kinni maksma rikastele naaberriikidele odava tööjõu tootmise?
Senises avalikus arutelus on keskendutud peamiselt kahele teemale. Esiteks: väljaränne on loomulik, kuna Eesti on vaene riik ja inimesed lähevad paratamatult paremat elu otsima. Kogu probleem taandatakse keskmise sissetuleku mõõdupuule ja ainsat väljarände pidurdamise vahendit nähakse Eesti elatustaseme tõusus (NB! viie rikkama riigi hulka). Teiseks: kas ja kuivõrd me peaksime lubama või soodustama suuremat sisserännet, selleks et tasakaalustada väljarännet ja leevendada tööjõupuudust.
Võõrtööjõu sissetoomisega on jälle selline lugu, et raske on maailmast leida näiteid, kus sellega poleks kaasnenud väga tõsiseid sotsiaalseid ja kultuurilisi probleeme. Ettevõtjad võivad ju rääkida, et tahavad sisse tuua kõrgelt kvalifitseeritud ja suurt lisandväärtust tootvaid tublisid inimesi. (Muuseas, mis ikkagi takistab neid sisse toomast praeguste sisserändekvootide raames? Kas soovijaid on tõepoolest rohkem?) Teiste riikide kogemus näitab paraku, et sisse tuleb ennekõike võõrasse kultuuriruumi kuuluv lumpen ja organiseeritud kuritegevus. Tegelikult on maailmas ainult üks riik, kes on suutnud tõepoolest ajusid kokku osta. See riik on USA, kelle kokkuostuvõimega ei saa me ennast kuidagi võrrelda.
Probleem pole vaesuses
Tahan eelneva jutuga välja jõuda sinnamaani, et probleem pole Eesti madalas elatustasemes, vaid ühiskonna väärtushinnangutes kõige laiemas tähenduses. Tuletame korraks meelde 20 aasta tagust aega. Siis polnud omariikluse saavutamise eesmärgiks Eesti koht mingites rikkuse edetabelites. Siis seati aeg-ajalt isegi kahtluse alla, kas Eesti on üldse võimeline ja suuteline olema N Liidu majandusest lahutatuna majanduslikult iseseisev. Omariikluse taastamise eesmärk oli eelkõige eestluse püsimiseks ja eesti rahva säilimiseks tingimuste loomine – Nõukogude võimu poolt suunatud venekeelsete inimeste sisseränne ja venestuspoliitika oli muutnud selle küsitavaks. Eesti rahva säilimise nimel oldi valmis püksirihma pingutama ja kartulikoori sööma.
Millegipärast suutsime me ikkagi nõukogudeaegsele venestussurvele sisemiselt vastu seista, kuid praegu oleme täiesti avatud ja kaitsetud kõige laiemas mõttes läänestumise ees. Kui veel 150 aastat tagasi naerdi kadakasakste üle ja 50 aastat tagasi pajuvenelaste üle, siis praegu on juba peaaegu auasi, kui vanavanemad peavad lapselastega suhtlemiseks inglise keele ära õppima.
Oleme unustanud oma unikaalsuse. Kuhu on jäänud uhkus selle üle, et suutsime sadade ja sadade võõrvõimu aastate jooksul säilitada oma keele? Et suutsime pärast neid sadu ja sadu võõrvõimu aastaid luua oma riigi ja selle hiljem taastada. Et oleme miljonilise rahvana suutnud luua täiesti omakeelse riikluse ja ühiskonna – asi, millest paljud maailma mitmekümnemiljonilised rahvad võivad ainult unistada.
Selle uhkuse tundmise asemel hävitame praegu vanaisade loodud eestikeelset kõrgharidust ja oleme rõõmsad, et muutume niimoodi „rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks”. Reklaamime oma kutsekoole stiilis: meie kooli lõpetajatest saavad hiljem nii ja nii paljud väljamaale tööle. Tõsised ja lugupeetud inimesed räägivad täiesti tõsimeeli, et mõistlik oleks siiski sisse tuua venelastest tööjõudu, sest nad on meile kultuuriliselt lähedasemad kui neegrid või hiinlased.
Kaido Kama, võrokene