Palestiinlased valisid endile jaanuari lõpus parlamendi, mille 132-st kohast läks 76 terroriorganisatsioonile nimega Hamas. See toimus just ajal, mil president Bush valmistus astuma Kongressi ja Ameerika üldsuse ette oma uue aasta tegevuskavaga, sh uute suunitlustega USA Lähis-Ida poliitikas. Sel taustal võib Hamasi valdavat valimisvõitu nimetada kaikaks Ameerika kodaraisse.
Nii USA valitsus kui Euroopa Liit on Hamasi ametlikult tunnistanud terroriorganisatsiooniks, arvestades esmajoones tema kamikaze-pommitajate massimõrvu Iisraeli kodanike vastu enam kui 10 viimase aasta jooksul.
Osa vaatlejaid Lähis-Idas püüab Palestiina valimistulemusi tõlgendada mitte kui nende enesetapjatest pommipanijate heakskiitmist, vaid kui protesti selle korruptsiooni vastu, mis iseloomustas Palestiina administratiivvõimu (Palestinian Authority, PA) senist poliitikat, eriti selle eelmise juhi Yasser Arafati ametiajal. Arafati tugigrupp nimega Fatah sai nüüd Hamasilt otsustavalt lüüa.
„Hamas, see nn „vana kaardivägi“,“ kirjutab Washington Times'is kolumnist Mark Steyn, „ajas mitte vähem petlikku poliitikat. Aastaid väitsid nad — vähemalt ameeriklaste ja eurooplaste juuresolekul —, et nad pooldavad nn „kahe riigi lahendust“, st Palestiina ja Iisraeli kõrvuti eksisteerimist, samal ajal aga ülistades ja rahaliselt abistades enesetapjatest pommitajaid jt terroriste. Nende toetus „kahe riigi lahendusele“ oli vaid sedavõrd ehtne, kuivõrd seda võis lugeda eelastmeks „ühe riigi lahendusele“ (st Iisraeli hävitamisele).“ Steyn lisab: „Hamas „kahe riigi lahendust“ ei toeta. Ta toetab ühe riigi likvideerimist ja asendamist teisega ning viimased valimised paiskasid talle võidu otse sülle. See oli maalihe.“ (WP, 30.01.)
USA valitsus seisab nüüd ootamatult küsimuse ees: milline Palestiina-poliitika on meil veel võimalik – pärast kõiki neid arvukaid luhtumisi nn Oslo-lepetest saadik, mis pidid a. 1993 sisse juhatama Palestiina-Iisraeli „rahuprotsessi“.
Sama lehe juhtkiri nendib: „See rahuprotsess, juba algusest peale tõsiselt mõranenud nagu ta oli, varises kokku 2000. a. suvel ja sügisel, kui Arafat lükkas tagasi selle suuremeelse kompromissi, mida talle Camp Davidi kokkutulekul pakkusid USA president Bill Clinton ja Iisraeli peaminister Ehud Barak. /.../ Nüüd, enam kui viis aastat hiljem, kus Hamas on Arafati vana Fatah' grupi purustanud, kõlab jälle analoogiline trummipõrin, mis kutsub Washingtoni üles Hamasiga kurameerima. Teisisõnu: et me jälle kordaksime poliitikat, mis nurjus.“
Ühendriikide katsed leida „teejuhiseid“ (nn road map) PA ja Iisraeli meelitamiseks ühise laua taha põrkuvad nüüd uutele raskustele nii kaua, kui Hamas keeldub hülgamast oma terrorismipoliitikat. Välisminister Condoleezza Rice'i kommentaar vahetult pärast Palestiina valimisi oli kategooriline: „Me toetume kaljukindlalt põhimõttele, et me ei või rahastada sääraste tõekspidamistega organisatsioone üksnes seetõttu, et nad on pääsenud valitsusse.“ Kuid eespool tsiteeritud juhtkirjanikul on veidi paindlikum seisukoht: „Washingtonil tuleb paratamatult kontaktis olla ükskõik millise palestiinlaste endi valitud valitsusega, isegi kui seda koormab Hamasi kaasosalus. Kuid see saab toimuda vaid rangelt piiratud ulatuses.“ Ehk – nii palju, kui kaigas kodarais lubab.
Kaigas kodaraisse
Arvamus
TRENDING
