Ideoloogiliselt areenilt taandusid sellised ideed nagu, kuidas reformeerida rahvapensioni (Social Security) ja koolisüsteemi või kuidas võita Ameerikale sõpru ja liitlasi välismail. Kogu kampaania keskendus ainult ühele eesmärgile: demokraatidel — kuidas kukutada president Bush, ja republikaanidel — kuidas säilitada oma häälteenamus Kongressis.
Tänavustel vahevalimistel on see eripära, et tegu ei ole mitte lihtsalt kahe suurerakonna vahelise duelliga häälte juurdevõitmiseks Kongressis, vaid olukorda komplitseerib püüdlus hinnata George W. Bushi tegevust presidendina. Bushi populaarsusreitingud on praegu sedavõrd viletsad (madalais 30-netes), et nii mõnigi vaatleja on lugenud tema valitsusaja juba virtuaalselt lõppenuks. Ka vähem radikaalsed hindajad kalduvad möönma, et eelseisvad valimised kujunevad üldjoontes referendumiks Bushi saavutuste või saavutamata-jäämiste üle.
Kuigi valimisteni on veel kuus kuud aega, ei saa Bushi seisundit kuidagi kadestada. Ta seisab — nagu ameerika kõnekäänd ütleb — „kivi ja ühe kõva koha vahel“. „Kiviks“ on vastaserakonna, demokraatide lakkamatu süüdistus, et Bush valetab; „kõvaks kohaks“ aga ta enda partei, vabariiklaste konseratiivne tiib, kes loeb Bushi ümberkäimist riigi rahadega pillavaks ning partei õigeusu vastaseks „pärispatuks“.
Süüdistus, et Bushi valitsus on rajatud valedele, püsib jonnakalt demokraatide agendas juba alates aastast 2000, kui nad vaidlustasid presidendivalimistel Bushile antud häälte arvu ja tema napi võidu vastaskandidaadi Al Gore'i üle. Valedele rajatud on olnud ka a. 2003 invasioon Iraaki (väidetavalt massihävitusrelvade leidmiseks, mida aga ei leitud), samuti kodanike telefonikõnede pealtkuulamised, teated vangide ebaväärikast kohtlemisest kinnipidamiskohtades jms. Kirglikud Bushi vastased peavad teda vastutavaks ka orkaani Katrina hävitustöö ja bensiinihindade järsu tõusu eest. Kõiki neid süüdistusi ei ole siiski ammendavalt tõestatud.
Bushile on võib-olla hoopis kahjustavam konservatiivide üksmeelne hukkamõist kolme erakordselt suure „kulutuste eelnõu“ (spending bills) seaduseks kinnitamise pärast. Nendeks on nn farmiseadus, teedeseadus ja retsepti-ravimite seadus, millised Bush pidanuks kriitikute arvates vetostama. Igaüks neist kinnistab föderaaleelarvesse aastateks sadu miljardeid dollareid lisakulutusi ja sooritab seega suurima võimaliku patu fiskaalkonservatiivide silmis, kes näevad neis kulutustes riigi keskvõimu ülepaisutamist (Big Government).
Aga, nagu öeldud, valimisteni on veel üle poole aasta aega ja selle aja kestel võivad võitlusvahendid muutuda. Osa tegureist, mis Bushi reitinguid on maha surunud, võib kuuluda ajutiste ohtude kategooriasse, mille poolest Bushi käesolev ametiaasta näib olevat olnud eriti rikas (nagu nt orkaan Katrina või bensiinihinnad). Mõnigi asi võib laekuda ta registri pluss-poolele. Bushi maksureform, mida opositsioon on teravalt rünnanud, näib olevat andmas ootuspäraseid tulemusi majanduselu stimuleerijana. Välispoliitikas võib lõpuks ehk loota paremaid uudiseid Iraagistki, kus aprilli lõpul jõuti suure sammu võrra edasi ühtsusvalitsuse moodustamisega sunniitide, shi-iitide ja kurdide vahel. Esimesed reageeringud uuele peaministrile Jawad al-Malikile näivad olevat soodsad.
Lõppude-lõpuks pidagem meeles, et Ameerika poliitikas ei olene mitte kõik presidendist. Alanud valimisvõitluseski ei maksa kõiki arenguid kirjutada Valge Maja arvele; Pennsylvania Avenue teises otsas istub Kongress, kes ei ole olnud mõjuta eelpoolmainitud kulutusseaduste sünniloos. Nii nt leiavad analüütikud, et üheks arvestatavaks teguriks hindade kaoses bensiiniturul on olnud mullune energeetikaseadus, mis sunnib motoriste kasutama aastas 7,5 miljardit gallonit etanooli bensiini asemel. Selle seaduse isaks oli tegelikult Kongress.
Selge on aga see, et Ameerika on nüüd teadvustanud novembrivalimiste pidurdamatut liginemist ja et me seisame põneva poolaasta lävel.