A. M-e Reedel, 8. mail toimus Montrealis Tanna Schulich’i saalis meile hästituntud flötisti Kaili Maimetsa kontsert.
Tanna Schulich’i saal asub McGilli ülikooli muusikafakulteedi uues Schulich’i hoones.
Kontsert oli ette nähtud osana magistrieksami nõuetest. Kaili flöödiõpetaja on Denis Bluteau; klaveril saatis ansamblipartnerina Mariane Patenaude. Repertuaari valik jälgis muusikalist arengukäiku.
Kontserdi avanumbriks oli valitud sonaat flöödile ja klaverile neljas osas prantsuse komponistilt Jean-Marie LeClair’ilt (1697—1764), mis esindas 18. sajandi varajast klassikalisust muusikas. Stiililt väga transparentne ja nõudlik tooni puhtuse, intonatsiooni ja fraseeringu suhtes.
Järgmine valik viis meid juba küpsesse romantilisusse flöödi ja orkestri (siinjuures klaver asendas orkestrit) kontserdiga saksa päritolu Carl Reineckelt (1824—1910), esindades 20. sajandi stiili muusikas. Reinecke muusikaline põhimõte oli mõjutatud tol ajal hästituntud Felix Mendelsohni stiilist, kelle juures ta ka õppis.
Käesolev töö nõudis esinejalt rohkem intensiivsust, vormitunnetust, energiat ja tehnilist küpsust. Kailil ei näinud olevat mingeid raskusi, tundus, et tegemist on juba süvenenud interpreediga.
Oleme jõudnud kontserdi kõrgpunkti: „Zungenspitzentanz“ (keele tipu tants?) —Karlheinz Stockhausen (1928—2007), piccolole ja
ad libitum tantsuliigutused mängijalt. Kõike seda pidi ta ette kandma mälust. Kui huvitav oli näha seda ekstaatilisust — kuulda seda kombinatsiooni. Kailist kujunes moodsa tantsu spetsialist! Liikumine oli sujuv ja sünkroniseeritud häälega.
Pärast vaheaega avas Kaili teise osa kontserdist kaunis tihti mängitud flöödisoologa „Syrinx“ Claude Debussy’lt (1862—1910). Debussy mõtteviis muusikas viis ta hilisromantilisusest modernismi/sümbolismi, tonaalsusest modaalsusesse. See muutus nõuab esinejalt suurt keskendumise panust.
Järgnevad palad esindasid stiilis rohkem nüüdisaega. Seal oli tegemist rütmitaju, üldise vastuvõtuvõime, koordinatsiooni saavutamise ja tähelepanuvõime suurendamisega. Tempo, dünaamika, tämber ja palju muud.
Flöödisoolo „L’oiseau blessé“ Quebec’ist pärit komponistilt Denis Gougeon’ilt (1951), kelle teos on ühes suhtes vastuvõetav, aga samal ajal ka väga nõudlik oma dünaamilisuses, energias — kuid siiski meloodiline — huvitav kokkusulavus. Kaili ettekandes ei peitunud mingeid nõrku punkte; ei paistnud olevat ka mingit raskust ühest stiilist teise kulgedes.
Lõppnumbriks mängiti „Chant de Linos“ flöödile ja klaverile prantsuse päritolu Andre Jolivet’lt (1905—1974), originaalselt kirjutatud viiele instrumendile. Pala toob esile tormilisi muudatusi tekstuuris, tempos, dünaamikas, rääkimata puhttehnilistest nõuetest, igatahes oma karakterilt väga dramaturgiline.
Mõlemad musitseerijad võitsid kuulajate tähelepanu otsast lõpuni. Peame ka ekstra õnnitlema pianisti, kelle õlgadel lasus suur osa vastutusest, et kogu ettevõetu õnnestuks ja nii saigi olema. Kaili esitusstiil on väga rahulik, elegantne, aga ka intensiivne. Ta on võimeline tabama teoste sügavat sisu ja iseloomulikkust. Tulemuseks on kergus, voolavus ja kõige üle: musikaalsus. Braavo! Mis puutus saali akustikasse, siis näis, et vahetevahel kõlas klaver kõvemini kui ta oleks pidanud, olgugi et flöödi hääl oli tugeva kandejõuga.
Lõpuks saadi kokku perekond Maimetsa hotelliruumis, kus kestis arutelu ja väga positiivse tooniga järelkaja.
