Autor: JÜRI PALLO, Los Angeleses
15. märtsil 2005
ANTONIE SOONPÄÄ,sündinud 5. augustil 1898 Nõo kihelkonnas Tartumaal.
Päikesepaisteline ning soe 15. märtsi pärastlõuna. Ilm on inimese hea tuju ja tervise allikas. Tuju on kõigil hea, südames on väike erutus, sest mitte igal hetkel ei saa me kohtuda maailma vanima eestlasega. See tiitel on nagu rändkarikas spordis, mida antakse pühendustega edasi ühelt teisele, mehelt naisele, naiselt mehele, enamasti aga naiselt naisele.
Täna oleme pühalikus meeleolus, hetk on eriline. Astun koos Maie Lippandi ja Asta Liivojaga Garden Grove'i vanadekodusse ja olemegi meie loo peategelase voodi kõrval. Pr. Soonpää puhkab parajasti. Tütar Maie Lippand ütleb oma emale, et tulime teda vaatama ning temast pilti tegema.
Vanaproua ütleb selle peale: „Aga minul pole pilditegemise riideid seljas!'“
Daam on daam — ka siis kui tema vanusest võib juba rääkida ...
Hooldekodu töötajad juhatavad meid lahkesti välja patio peale rääkima. Istudes ratastoolis, ütleb vanaproua: „Ma ikka veel elan...'“
Vestleme varjulises kohas, kerge ja mahe tuuleõhk paitamas. Ema puhkab toolis, vestleme tütre Maie Lippandiga.
Mis on ema kõige esimene mälestus, millest ta on oma lastele rääkinud?
Üks varasem mälestus: ema istub söögilaua ääres ja tema vend, kes oli emast kolm aastat noorem, istub tema süles. Ema oli siis kusagil nelja-aastane ja toitis venda. Nelja-aastane tüdrukuke söödab oma üheaastast vennakest!
Emal on meeles see, et ta pani toidu kõigepealt oma suhu, mälus selle peeneks ning andis siis oma vennale. Seda toitmist on ta alati meenutanud.
Lapsepõlv möödus Laane talus Tartumaal. Ta kasvas üles kuuelapselises peres. Juba varakult asus tööle talus, eriti meeldis talle hoolitseda hobuste eest. Samuti muud talutööd nagu niitmine, olid tal selged ja tema õlgadel.
Ei, sellest ta pole kunagi rääkinud. Kui ema sai 100 aastat vanaks, oli ta veel hea tervisega, kuid ma nägin, et ta hakkab juba elust väsima. Tasapisi hakkasid kaduma meeled: nägemine, kuulmine.
Elust ta võttis alati aktiivselt osa. Alati tundis huvi perekonna, laste ja lastelaste elu kohta. Tal on kolm last, kes tänagi kõik elavad. Tütred Maie Lippand, Helju Alari ja poeg Henn Soonpää. Lapselapsi on kuus, lapselapselapsi on neli.
Mida ema hindas elus kõige rohkem, mida ta teile õpetas?
Ikka ausust ja töökust. Ema kasvatas meid selles vaimus. Tema süda ei pidanud meie pärast valutama, ta oli alati rahul, depressiooni tal polnud. Eks see ole olnud ka üks tema pikaealisuse saladus,Tunda südames rahu ja õnne. Elus hindas ta tööd. Ta valmistas kauneid ilutehnikas vaipu.
Teie perekond oli esimese Eesti Vabariigi ajal väga tuntud ja lugupeetud, teie isa oli riigikontrolör ja minister. Kas võib öelda, et
teie ema Antonie Soonpää ja teie perekond siin Ameerikas, on elanud Eestile? Ühel Tartumaa surnuaial on hauakivi, millel on vaid tekst ELASIME EESTILE. Seal hauas puhkavad kaks inimest, mees ja naine, kunagised eesti vabadusvõitlejad, kes olid küüditatud Siberisse.
Jah, sada protsenti! Ema ja kogu meie perekond siin maal oleme elanud eestlastena ja Eesti heaks. Ema viimseks sooviks on alati olnud tagasipöördumine oma koju. Ta ütles Saksamaa põgenikulaagris meile: „Käime enne Ameerikas ära ja siis tuleme Eestisse tagasi.“ Tema viimne puhkepaik saab olema isa kõrval Elva surnuaial.
Ema tuleb Eestisse varsti ajalehe Eesti Kirik kaudu, lugejate südametesse.
Soovime nüüd üheskoos, kõik eestlased Eestis ja välismaal, Antonie Soonpääle, palju ilusaid vanaduspäevi ja tervist teie perekonnale! Täname intervjuu eest!