31. jaanuar 2018,
XII noorte laulupidu «Mina jään».
FOTO: Eero Vabamägi
https://arvamus.postimees.ee/4...
Kuidas ma saan siirale lapsele kõneleda ilusast, tublist, edasiarenevast ja jätkusuutlikust Eestimaast, kui mu oma hing on tulvil teadmatuse ja arusaamatuse valu kõige selle pärast, mis siin maal viimasel ajal toimub, kirjutab lasteaiaõpetaja Kairi Kroon.
Olen Eestimaa ühe tavalise väikelinna lasteaiaõpetaja. Eestimaa saab peagi 100-aastaseks. Teeme meiegi lasteaias lastega selle pidupäeva poole sammudes ettevalmistusi. Sada on ju väärikas vanus ühele väikeriigile, kes on nii palju kannatanud ja vaevavetel püsima jäämise nimel kaotanud.
Kuidas meie rahvas suutis jääda kestma pärast neid suuri läbielamisi, millest räägivad kas või küüditamisjärgsed mälestused? Mis oli selle üksmeelse rahva edasipürgimise pingutuste väärtus? Millisest Eestimaast sosistavad Loojale meie esivanemad teispool täheteed? Millistele elu püsimajäämise väärtushinnangutele Eestis panustasid nemad, kelle haudadele me viime hingedeööl esimeste halladega võbiseva küünlaleegi, käed ja hing haprusest värisemas?
Kui järjekindlalt me hoolime tänast Eestimaad hoides esivanemate väärtushinnangutest ja kui kõrgel hoiame nende süüdatud aususe ja väärikuse tõrvikut? Kas üldse hoiame? Või tormame kõike lõhkudes ja hinnalist unustades digitaliseeritud homset looma, kuigi vanasse kaevu ei soovitata ennem sülitada, kui uut veel kaevatud pole.
Kui ma oma rühma 5–6-aastastele lastele Eestimaast tema sünnipäeva eel rääkima hakkasin, valdas mind ühtaegu pühalik, aga samas ka põhjendatud häbitunne. Juba pikemat aega valutab lihtsa ja kannatliku eestlase süda sellepärast, mis Eestimaal toimub.
Kuidas ma saan siirale lapsele kõneleda ilusast, tublist, edasiarenevast ja jätkusuutlikust Eestimaast, kui mu oma hing on tulvil teadmatuse ja arusaamatuse valu kõige selle pärast, mis siin maal viimasel ajal toimub?
Eestlane kannatab
Tajun, et see valu varjutab pühalikkuse tunnet Eestimaa sünnipäeva eel ja kasvatab hinges häbi ning reetlikkuse tunnet, mõeldes neile, kes Eestimaa vabaduse nimel ning meie praeguse kestmise nimel oma kodu, pere, nooruse ja elu jätsid.
Kallis Eestimaa! Kas suudad anda vastuseid minu ja ehk paljude sind armastavate eestlaste küsimustele? Kas suudad kuulata meid, sest keegi teine enam lihtrahva kuulamist siin maal vajalikuks ei pea?
Oleme olnud väga töökas ja aus rahvas, oleme tagasihoidlikud, aga hoolivad. Oleme kinnised, aga visad. Kellelegi me oma emotsioonidega kaela ei lange, isegi lähedastele pelgame öelda «kallis».
Mina lihtsa lasteaiaõpetajana ei saaks töötada, kui mul ei ole vastavat haridust tõendavat dokumenti. Aga et valitseda riiki ja rahvast, selleks ei ole kogemuse ega kõrghariduse nõuet.
Oleme kannatlikud, liigagi kannatlikud. Oleme viimasel ajal palju petta saanud ja kõige valusam, et petjateks on need, keda me oleme lõpuks ükskord mitme võõra võimu kütkest pääsedes usaldada püüdnud. Need, keda me oleme valimistel valinud meid targalt suunama ja toetama homse hoidmise ja rajamise teel.
Viimasel ajal on meil kogu aeg igal pool kriis. See sõna muutub juba sama tavaliseks ja igapäevaseks nagu sõnad «toit» või «õhk». Petmist, kättemaksu, halvustamist, vaenamist on nii palju, et isegi neid enam ei usu, kes oleksidki uskumist ja usaldamist väärt. Ei sõelu enam sõkaldest teri välja... ei erista, sest kõrgemal positsioonil ainult sõklad ongi.
Mina lihtsa lasteaiaõpetajana ei saaks töötada, kui mul ei oleks vastavat haridust tõendavat dokumenti. Aga et valitseda riiki ja rahvast, selleks ei ole ei kogemuse ega kõrghariduse nõuet.
Siinkohal vabandan nende eest, kellel on usk haridusse, väärikus ja püsiväärtused veel olemas. Loomulikult on ka neid, aga kahjuks nad on hääbumisudus, sest väikluse võltsid vääriskivid kiirgavad heledamalt ja kütkestavad rohkem. Paraku on sellel lastud nii minna. Miks, armas Eestimaa?
Tänapäeval võib kandideerida linna, valda või riiki juhtima pärast seda, kui sul on taskus vaid kaks dokumenti – lasteaia lõpetamise ja keskhariduse omandamise tunnistus. Mõni püüab ka kõrgkoolide vastuvõtukatsed läbida ja siis lisab need katsetatud koolid CVsse. Jätab aga mainimata, et koolid jäid isegi alustamata, lõpetamisest rääkimata! Aga CV on uhke!
Kui sa oma tööga hakkama ei saa, saad meie riigis omale assistendi. Andke andeks mu arvamus, aga pensionär on oma elutöö riigile andnud ja oma pensioni vääriliselt ära teeninud. Kui keegi meie riigis assistenti vajab, siis on selleks äärmisel juhul pensionär.
Need assistendid aitaksid võimalikult kaua pensionäridel olla töövõimelised. Toetaksid igapidi töötava pensionäri töölkäimist ja töötamist, sest kogemuste ja oskustega tööjõud on kadumisohus.
Päris ausalt ei vääri assistenti hädavaevu keskhariduse kätte saanud noor seikleja, kes suure uhke kirega võtab vastu linnapea või ministri koha. Lihtsale inimesele kõrvaltvaatajana tundub, et see uljaspea iseendale ei teadvustagi, mis on tema töö sisu ja milline on vastutus, aga suurepäraselt teab oma palganumbrit ja muid hüvesid.
Võin käe südamele pannes öelda, et kui mulle kui pedagoogile tehtaks homme pakkumine mõne poe juhatajaks hakata, siis ma keeldun kindlalt. Mul pole ju vastavat haridust ega kogemuspagasit. Aga näiteks põllumajandusminister võib homme vabalt näiteks haridusministriks hakata. Küll ma olen nuputanud, kuidas see võimalik on. Ei ole välja nuputanud.
Kui keegi meie riigis üldse assistenti vajab, siis on selleks äärmisel juhul pensionär.
Uue tulumaksuseaduse kohaselt on töötavad pensionärid nii rikkad, et neilt võetakse raha vähemaks. Kas sa tead, armas Eestimaa, et enamik nendest lihtsatest pensionäridest ei töötakski, kui neil ei oleks vaja toetada oma lapsi, kes veidigi elamisväärsema elu nimel on nüüd kimbatuses ja ahastuses, sest omal ajal võeti SMS-laenu või soetati perele pangalaenuga elamine!
Kas usud, Eestimaa, et enamik pensionäre ei käikski tööl, kui nad ei peaks oma elusolevaid vanemaid hooldama. Memm ja taat ei taha hooldekodusse, kuhu kulub kuus kaks pensioni. Juba arstile minnes on neil hirmupisar silmas, et kas ma ikka saan oma koju tagasi. Seda on nii valus teada.
Kas sa tead, armas Eestimaa, et enamik nendest pensionäridest ei käikski tööl, kui nende kodu vaesuses ja kurvalt kiirelt hääbuvas maapiirkonnas ei oleks nii lagunemisohus.
Eestlane ei kurda
Vanasti pärandati talud ja maakodud järeltulevatele põlvkondadele. Täna on hirmvalus vaadata lagunenud varemeid, mida korstnajalg veel püsti hoiab. Täna tulevad pisarad vägisi silma, kui meenub laul: «Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka!».
Kas sa usud, armas Eestimaa, et nii nagu kõik inimesed, on ka pensionär tegelikult täie õiguse ja lugupidamisega väärt oma täisväärtuslikku elukvaliteeti, head pensioni, ravivõimalusi ja puhkamistingimusi.
Suures osas tänu pensionärile ja tema tehtud elutööle on meie riigiisadel täna just need võimalused, et palgata omale assistente, lubada endale puhkust või soojamaareisidest töölähetusi, ahnitseda endale mõistusevastaseid hüvitisi ja leida võimalusi, et tasustada klounaadideks kujunenud ööistungeid riigikogus, kus 101 riigikogu liikmest tugevalt üle poole pole kohal ja nendest veel pool veedab aega kabinettides.
Kas sa tead, armas Eestimaa seda, kui paljud pered on väga vaeses majanduslikus seisus? Aga eestlane ju kannatab, ta ei kurda. Usud sa, kui valus on ülevalgustatud poeakendelt vaadata glamuuri, kuid poodi sisse astudes ehmatad, sest hinnad on kosmilised.
Kas vorsti sees on kullapuru, kas riided sisaldavad teemandituhka, kas arstirohud ei ole mitte haigusprotsessi leevendamiseks ja raviks? Või on nad mõeldudki võlueliksiiri hinnaklassi sätituna kättesaamatuteks museaalideks, mida ihaldades inimesed siiski kahjuks raskesse haigusesse surema peavad?
Usud sa, kui valus on ülevalgustatud poeakendelt vaadata glamuuri, kuid poodi sisse astudes ehmatad, sest hinnad on kosmilised.
Kallis Eestimaa, miks on sinu maalaste naeratus hambutu? Miks haigekassa maksu maksame iga kuu, aga kui abi vajame, siis ootame kuid ja aastaid, kuni mõnel raugebki jõud. Miks visatakse suurtes kogustes toitu minema? Miks, igapäevaselt rääkides tervislikust toidust, peame veterinaar-ja toiduameti loaga müüdavailt toidupakenditelt luubiga otsima e-ainete kooslusi, mis mürgised või eluohtlikud on?
Miks on hinnapoliitika nii paigast ära, kui veel vähegi olla saab? Siin ei ole vaja enam otsida vastutajat, vaid neid, kes sellel kontrolli alt libiseda on lasknud. Need ei saa olla üks või kaks vastutajat. Äkki on neid 101 ja järjepidevalt mitu riigikogu koosseisu?
Armas Eestimaa, mulle tundub, et seda häbiväärsust on ühe 100-aastase demokraatliku riigi jaoks liiga palju.
Kuidas ma saan siis rääkida lastele, et hoolige sellest ebavõrdsuses kisendavast kodumaast, armastage häbi ja võltsi, seda Eestimaad hävitavat metoodikat ja valetamise värisevaid lubadusi. Kuidas ma saan uhkelt hõisata: «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», kui isamaa on, aga õnne ja rõõmu jääb aina vähemaks?
Seega on mul võimalik rääkida lastele ainult muinasjutulises unistuste ja kujundikeeles, et Eestimaa on rannaäärse päikeseloojangu ilu sees. Räägin, et Eestimaa on lumekristallide õnnis valgus jõuluõhtul ja tuisuvaalud põlluveerel kuu kumastel öödel.
Samuti räägin, et Eestimaa on see, kui sa mäletad memme muinasjutte või une eel taadi kareda käe paid. Eestimaa elab ilusas lapsepõlves ja kodusoojuses, lapselikes vallatustes ning andeks saamise ja andmise heas tundes. Eestimaa on see, kui sa ihaldad olla haritud, viisakas ja salliv. Eestimaa on täpselt nii armas, aus, õiglane ja hea, kui sina oled tema vastu.
Hoian minagi sind ajatult oma hinges, mu armas Eestimaa ja jään ootama sinu vastust küsimusele: «Millal mõistus taas me maale sõuab, õiglus valitsema jõuab?»
Palun Loojalt Maarjamaal omale aega, et sinu vastus ära oodata, armas Eestimaa.
