Müncheni kunstitöötoas osalejad. Fotod: Kairi Uibo-Müggenburg
Mustritest oli töötoa tähelepanu keskmes Muhu mänd, maagiline märk rahvapärandist, mille kohta Eestis tsiteeritakse eelkõige järgnevat: “Kõige levinum jõulude ajal kasutatav märk on kaheksakand ehk kaheksa tipuga rist, valgust kiirgav rist. See iidne, maailmas väga levinud sümbolimärk on ka meie ornamendis kõige sagedasem ja armastatum. Kaheksakand sümboliseerib õnnetähte. See on Põhjanaela sümbolina suunanäitaja, mis ei näita ainult põhiilmakaari, vaid ka vahepealseid. Koiduehk õnnetähena on ta uue päeva, uue õnne alustaja. See õnnetäht kaitseb kõike ja sellepärast on see paljude jõulukroonide põhijooniseks. Kaheksakand koosneb kahest teineteise peale asetatud ühesugusest ristist, millest üks sümboliseerib kaevurakkeid. Kui panete kaheksakanna jõulude ajal uksele, saavad teie esivanemate hinged koju tulla.”
Müncheni kunstitöötoas osalejad said ühtlasi ka jõulukaartide mure murtud.
Kairi kunstipedagoogilise kontseptsiooni keskmes on mõte, et iga osavõtja leiab enda isikliku suhte teemaga. Lähenemine on tasapisi avanev, see “ei anna ennast kohe kätte”. Pealelõuna oli organiseeritud nii, et täiskasvanutel oli sellal, kui lapsed mängides sõbrunesid, võimalus tegeleda enese mõtete ja tunnetega. Alustuseks vaadati nõutult, kuidas lauale ilmusid töövahendid ning Kairi andis selgitusi, mida kogu selle kraamiga pealesaab hakata. Et asi kirjuks ei läheks, olid jõulutöötoas kasutusel eelkõige pleekimata paberi jõulised pruunid toonid ning valge ja punane. Ei puudunud ka sära. Võõrastavalt sirutati käsi paberi, värvi, porganditemplite ja muu laual ootava nodi järele – no mida sa täiskasvanud hing ikka oskad paberile tekitada?! Kuklas hingas tunne, et niikuinii on minu looming vaid kitš ning pole “päris kunstiga” võrreldes midagi väärt – tunne, mis laste loomingu juures millegipärast kunagi ei teki, sest seal on vanemal selge, et igal lapsel on oma käekiri ja oskused. Ometi on nii ka täiskasvanutega: juba esimesed pintslitõmbed ja templimärgid haarasid meisterdajad endasse. Kairi juhendas sujuvalt teed loova tunnetuseni, juhtides tähelepanu võimalustele, tõmmates vahelduseks ise pintsliga kaasa.
Seejärel oli aeg lastelegi paberi ja värvi saladusi tutvustada. Siis tuli mõistagi olla tähelepanelikum, sest näiteks tilka populaarset kuldset spreivärvi ei saanud Kairi kuidagi heast peast laste kätte anda ja ka laiad vabad pintslitõmbed, mida väljaspool töötuba kuidagi teha ei saa, nõudsid kiiret reageerimist. Ohtralt mõnusat hapukoorelaadset valget värvi pruunil paberil oskavad aga lapsed vägagi hinnata. Nii see lumi välja sai võlutudki! Kriitikavabalt sündis suur hulk sädelevaid pilte. Kunstnik valvas, et igal väikesel meisterdajal oleks oma eduelamus. Lapsed tegutsesid kui orkaan, mis tuli, jättis maha kaose ja kadus siis teise tuppa eesti keeles mängima. Viimane vajab eraldi rõhutamist, sest teises keelekeskkonnas toimuvate ürituste puhul pole sugugi enesestmõistetav, et tekib tõepoolest keelekümbluse olustik.
Huvitav on mõelda sellise töötoa läbiviija rollile. Ühest küljest ei meisterda ju tema. Teisest küljest käivitab ta tegevuse oma algimpulsside ja ideedega, oma materjalivalikuga, ning edasi juba oma mingis mõttes nähtamatu kohalolekuga. Kuna töötoa läbiviija – antud juhul kunstnik – liigub vaikselt suheldes ringi, ei märkagi alati, et see ringiliikumine on tegelikult pidev impulsside andmine ja sõna otseses mõttes tegevuse vedamine. Olen ise teise ala inimene ning teen kommunikatsioonitreeninguid.
Minu jaoks on köitev võrrelda sisult väga erinevate töötubade/treeningute läbiviijate rolli. Kummalisel kombel on see tegelikult üks ja see sama – olla pidev käivitaja. Kuna see on nähtamatu roll, siis arvavad inimesed ikka ja jälle, et mis seal siis on, võtan samad kommunikatsioonimängud ja teen treeningu nagu niuhti! Ja imestavad, et ei toimi. Või võtad samad meisterdamismaterjalid ja lihtsalt teise moto ja sünnibki töötuba. Aga ei ole sama vahva. Sarnase loo rääkis mulle Eestis väikelaste muusikarühma, kus mu vanem poeg käis, vedanud muusikapedagoog – tal olnud koguni üks lapsevanem, kes avas oma muusikarühma, sest mis selles siis rasket on, jätad meelde, mida proff tegi ja teed sama. Tema isegi lindistas kolm aastat tunde, et olla kindel, et tal on kõik õiged nõksud olemas. Läbi kukkus. “Ma ei saa aru, miks lapsed laiali jooksevad?” helistanud ta siis ahastades pedagoogile.
Seega imetlen professionaale nagu Kairi, kes viitsivad tegeleda ebakindlate ja enese suhtes kriitiliste täiskasvanutega ning käivitada lastes orkaanilik loovushetk, ilma et peaks lapsi millekski sundima.
Ühiste püüdluste tulemusel saime tõeliselt sädeleva jõulueelse hetke, mis lastele andis eestikeelse mängimise kogemuse ning kõigile osalejatele sületäie kunstiteoseid. Minul isiklikult on kodus selleaastaseks jõulukaunistuseks vanema poja suur pilt, ühe kriitilise kaasosaleja kunstiteos ning lisaks ootab laual soovidega täitmist ja postipanemist ports minu isiklike näpukeste valmistatud jõulukaarte. Viimati saatsin isevalmistatud kaarte aastal... oot... oli vist 1991. aastal.
Jääme ootama järge ja saadame soojad tänusõnad nii Kairile, rahaliselt toetanud Eesti Suursaatkonnale Berliinis kui ka osalejatele. Nagu ma oma kommunikatsioonitreeningus alati ütlen: töö tellija materjalist! Ehk siis iga töötuba on vaid nii hea, kui motiveeritud on osalejad.
Kristel Kaljund
München
