Kava esimene osa oli täielikult pühendatud regilauludele. Iga üksiku pala puhul mängiti paari takti pikkune teema kaks korda läbi, millele järgnes selle viimistletud töötlus. Seda kuulates ja jälgides oli tunne, nagu viibiksid sepikojas, kus sulle esmalt näidatakse tuima rauakamakat, mida järgnevalt su oma silmade all kuumutatakse, taotatakse ja väänatakse, kuni sellest on saanud tõhus tööriist või kunstipärane ehe. Anti võimalus kaasa elada kunstiteose sünnile ja arengule.
Kogu Mark Julsoni elu ja tegevus on olnud seotud klaveriga alates varasest lapsepõlvest, mil ta klaveripingile ronis. Tänaseks on temast saanud tehnik ja klaverite rekonstrueerija, olles samaaegselt tuntud nii klaverisaatja kui kontsertpianistina. Viimasel ajal on ta hakanud katsetama heliloominguga ja ilmutanud sel alal tähelepanuväärset originaalsust. Kuigi ta põhiline armastus kuulub klassikale, on ta loomingustiil moodne. Julson on modernist, kes uudsuse otsinguil pole lakanud teenimast ILU.
Julsoni ellu tuli loominguline pöördepunkt, kui ta valdusse sattusid Veljo Tormise kogutud regilaulud. Neis lihtsates viisikatketes leidis ta kaasakiskuvust ja avastas piiramatuid võimalusi avardamiseks, mida ta otsemaid ära kasutas. Nii sündiski tsükkel kummaliste nimedega klaveripaladest (nagu „Läheme kuud kuulama“), mis on üheaegselt ürgeestilikud ja tugevalt isikupärased, tutvustades Mark Julsoni loojaprofiili. Kuigi iga pala oli iseseisev ja rangelt omanäoline, oli kogu tsüklis siiski sedavõrd siduvat terviklikkust, et helilooja palus üksikute palade vahel aplausist loobuda.
Kava teises osas oli vaid üks pikem regilaul „Hoiatus ilusa mehe eest“. Sellele lisandus kaks ulatuslikku tööd pianistilt/heliloojalt tiitlitega „August“ ja „Aprill“. Mõlemast peegeldus meeleolutsevat kirkust, millest kumas läbi klassikaline ilu. Oma kava lõpetas autor meile hästi tuntud „Lepalinnuga“, mida ta sõbraliku käeviipega kaasa laulma kutsus. Kasina publiku ja ebasobiva helikõrguse tõttu ei tulnud sellest suurt midagi välja, küll aga jõudsime märgata, et ka eesti lepalinnul oli paar vahtralehekirja triipu tiibadel.
Niipalju selle pärastlõuna plusspoolest. Miinusena mõjus rusuvalt, et kuulama oli ilmunud vaevalt paarkümmend inimest. Kuna kontsert toimus suures saalis, siis oli mõju eriti ängistav ja iga tühi tool oli kui tumm süüdistus. Pean tunnistama, et nii eestlase kui muusikuna tundsin häbi ja piinlikkust. Teades, et minult oodatakse sellest sündmusest ülevaadet, lahkusin saalist vaikse tõotusega, et „ma neile alles virutan!“. Kuid virutamistest on ainult siis kasu, kui kivi õigesse kapsaaeda lendab, ja ma pole seda kapsaaeda leidnud. Jätkem siis kivi taskusse ja loobugem süüdistamast, mis kunagi pole olnud eriti produktiivne tegevus. Kui üks asi on hästi mõeldud, kuid halvasti välja kukkunud, siis võtkem seda kui valusat, kuid samaaegselt ehk ka tulusat õppetundi.
Püüdes tagantjärele tark olla tuleb tõdeda, et meelelahutusliku ilmega etendusel on alati olnud rohkem tõmbejõudu kui tõsisel kunstil. Ja regilaulus kui sellises pole midagi, mis masse kokku meelitaks, eriti kui seda esitatakse instrumendil ja mitte lauldes. Seepärast olnuks ehk otstarbekas ühendada see kontsert mingi muu üritusega, kasvõi näiteks kunsti- või fotonäitusega. Ka oli kunstnik meie publikule suhteliselt võõras. Kuigi teda uue klaveri avakontserdil tutvustati, jäi ta oma loomupärase tagasihoidlikkuse ja esinemise üldilme tõttu „säravamate tähtede“ varju. Ainult meie rahvuslikule iseteadvusele ei saa enam mängida, see on juba teatava nüristumisprotsessi läbi teinud ja vajab tugevamat süsti. Kahjuks. Hea ja nauditav kontsert oli see kõigele vaatamata ja tahaks loota, et midagi selletaolist veel edaspidigi pakutakse. Mark Julson väärib eesti rahva suuremat tähelepanu ja poolehoidu. Mina isiklikult ootan selleks küll soodsat võimalust.
