Kaitsejõudude Peastaabi aastapäeva vastuvõtule saabus Vabariigi President
Toomas Hendrik Ilves.
Toomas Hendrik Ilves.
Kümme aastat tagasi Kaitsejõudude Peastaabis töötades tundsin ma ka kõiki tolleaegseid Ameerika saatkonna töötajaid ning USA armeeteenistuses olevaid inimesi. Samuti kuulusin ma Ameerika-Eesti Kaubanduskoja juhatusse. Täna aga olen ma kunstnik, kes elab ja maalib Kurenurmes Võrumaal.
Sel õhtul tutvustasin ma end Ameerika kolonelile, kes võttis üle Military Liason Team'i juhtimise. Täna nimetatakse seda küll teisiti, aga asja mõte on jäänud samaks. See kolonel tundus mulle väga noore ja poisikeselikuna, kuid ta oli kogenud mees. Olin temaga jutuajamisse nii süvenenud, et ei pannud tähelegi, kui Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts palus minu kõrval seisnud Heli avavalssi tantsima. Heli oli muidugi väga meelitatud. Kui ma poleks nii suur viitseadmiral Kõutsi austaja, siis oleksin ma ta kindlasti duellile kutsunud. Muidugi tantsisid nad väga hästi ja mulle tundub, et mina poleks nii kenasti sellega hakkama saanudki.
Ka ajasin ma sel õhtul juttu kolonel Harri Rendiga, kes oli Kaitsejõudude Peastaabis pressiohvitser, kui mina seal töötasin. See oli tore õhtu, mida vanad ja noored sõbralikult koos veetsid.
Õhtu muusikalises osas esinesid Kaitseväe koor ja orkester, mida juhatas Peeter Saan. Operetitäht Tõnu Kilgas laulis oma tuntud headuses. Just siis, kui pidu oli täies hoos, kõlasid fanfaarihelid, mis andsid teada, et tulemas on Vabariigi President. Kõigile oli üllatuseks, kui viitseadmiral Tarmo Kõuts ja brigaadikindral Alar Laneman juhatasid saali president Toomas Hendrik Ilvese.
Heli Polikarpus ja Eesti Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts avavalsil.
President Ilves oli õhtustanud eelmisel päeval minu restoranis, kuhu ta oli kutsutud peakaplan Tõnis Nõmmiku ärasaatmistseremooniale. Peremehena olin ma sel õhtul ka ise kohal, kui hoidsin end tagaplaanile, et mitte üritust segada.
Presidendi kõne oli lühike, kuid sisukas. Ta tänas kõiki, kes olid nii palju teinud Eesti iseseisvuse taastamise heaks. Oma kõne järel liitus president rahvaga ja vestles külalistega. Kindral Laneman tutvustas samal ajal presidendile kõiki, keda tol õhtul autasustati, ka minu naist Helit. President Ilves surus Helil kätt ja õnnitles teda ning seejärel pöördus minu poole, öeldes: “Ma olin eile sinu restoranis, kus sina sel ajal olid?”
Vastasin, et olin küll majas, aga ei tahtnud teda segada. Selle peale teatas president Ilves, et see oli minust küll naeruväärne, muidugi oleks ma pidanud tulema talle vähemasti tere ütlema.
See väike vestlus kinnitas mulle, et president Ilves on ikka seesama Toomas Hendrik. Soovin talle jõudu ametis, mis pole sugugi kergete killast.
(Toimetuselt: Peastaabi ajalugu algab 1917. aastal, mil tsaaririigi kokkuvarisemise järel moodustati Vene Ajutise Valitsuse loal Eesti Diviisi Staap. 1918. a., pärast Eesti Vabariigi loomist muudeti diviisi staabi nimi Eesti Sõjavägede Staabiks. Vabadussõja alguses moodustati Sõjavägede Ülemjuhataja Staap, millele allusid Kindralstaap ja Korraldusvalitsus. 1929. a. loodi Kaitsevägede Staap, mis võttis üle likvideeritud Kindralstaabi ja Korraldusvalitsuse funktsioonid ning sai 1938. a. nimeks Sõjavägede Staap. Eesti okupeerimise järel 1940. a. staap likvideeriti.)
