1944.a. 14. jaanuari hommikul algas Oranienbaumi platsdarmilt Leningradi rinde 2. löögiarmee pealetung Ropša suunas. Järgmisel päeval alustas Pulkovo kõrgustikult Krasnoje Selo suunas pealetungi 42. armee. Volhovi rindel asusid pealetungile kolm nõukogude armeed. Suurrünnaku eemärk – Leningradi vabastamine blokaadist ja saksa vägedegrupi „Nord“ ümberpiiramine ning hävitamine kogu Leningradi-Volhovi rindel. Esmalt aga taheti vallutada Narva ja Pihkva, et sealt edasi liikuda Tallinna ja Pärnu suunal.
Sõdur
Eesti sõdurid Narva rindel"
20. jaanuariks 1944, kuue päevaga, purus- tati Saksa vägedegrupi tiibadel asunud üksu- sed. Oli loodud hea eeldus nõukogude vä- gede pealetungi jätka- miseks kogu rindel Soome lahest Ilmeni järveni. Eesti kohale oli kerkinud ähvardav oht olla taasokupeeritud suure idanaabri poolt. Kartes oma armeede sissepiiramist hakkas saksa väejuhatus 21. jaanuaril vägesid taga- si tõmbama, mida muide katsid kõrge lahingumoraali säilitanud eesti mehed eesotsas majorite Rebase ja Soodeniga. 22. jaanuaril lõid eesti mehed Vaskovo küla juures kuulsa lahingu, mille eest lahingujuhti Alfons Rebast autasustati esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga. 27. jaanuariks oli Leningradi blokaad murtud. Samal päeval anti käsk Narva elanikkonna evakueerimiseks. 30. jaanuaril kuulutas Eesti Omavalitsuse juht H.Mäe eesti seaduste alusel välja üldmobilisatsiooni.

01.02.1944.a. jõudsid Leningradi alt taganevate saksa väeosade kannul Tõrvala juures Narva jõe äärde esimesed nõukogude vägede üksused. Juba järgmisel päeval 02.02.1944.a. ületasid mõned punaarmee üksused Kudruküla, Riigiküla ja Vaasa-Vepsküla-Siivertsi juures Narva jõe. Loodi esimesed sillapead siinpool Narva jõge. Algasid 1944.a. kaitselahingud Kudruküla ja Riigiküla vahelisel maa-alal. Samal ajal ületasid vastase väeosad Narva jõe edela pool Narva linna Väska küla juures luues siin eelduse Krivasoo sillapea tekkeks. 3. veebruaril sai 2. löögiarmee käsu murda sakslaste kaitse lõuna ja põhja pool Narvat ning arendada edu Rakvere suunas. Suuri lootusi pandi ettevalmistatavale mereväelaste dessandile Meriküla juures. Pealetungivate vägede siht oli ilmne: piirata ümber ja hävitada Narva rindel tegutsenud väeosad.

5. ja 6. veebruaril püüdsid vastase väed ületada Narva jõe ülemjooksul Omuti küla juures. Hetkekski ei raugenud võitlused vahetult Narva suunal, kus vastane oli jäänud pidama Popovka-Lilienbachi-Dolgaja Niva joonele. Kõik Jaanilinna hõivamise katsed olid lõppenud edutult. Saksa väejuhatus püüdis teha kõik selleks, et vältida nõukogude vägede läbimurdmist Eestisse. 07. veebruaril 1944 toetas Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots mobilisatsiooni läbiviimist Eestis, kutsudes lahingulippude alla kümneid tuhandeid eestlasi. Oli alanud Teine Eesti Vabadussõda. 08. veebruaril 1944 toodi Neveli rindelt ära ja suunati Narva rindele 20. Eesti Diviis. Ka major A.Rebase ja Soodeni pataljonid palusid end viia Novgorodi lähistelt samuti Narva rindele, kus pidasid verist võitlust sakslased, mobiliseeritute pataljonid Viljandist, Pärnust, Tartust, krahv Strachvitzi soomusüksused, norralaste, taanlaste, flaamlaste, valloonide, rootslaste soomlaste väeüksused.

11. veebruari hommikul jõudsid Neveli alt läbi Läti Valga linna major Harald Riipalu pataljoni mehed. Samal päeval, 11. veebruaril, alustas 2. löögiarmee uut ulatuslikku pealetungi. Selleks ajaks oli Narva jõe paremale kaldale toodud 3000 suurtükki ja miinipildujat, millest saadeti lääne poole üle 50 vagunitäie mürske ja miine. Loodi kuulus Krivasoo sillapea. Samal päeval alustati uut pealetungi ka Narvast põhja pool. Hõivati Vepsküla ja liiguti Siivertsi suunas. 14. veebruari hommikul saadeti Mereküla ja Auga vahel Eestisse punamereväelaste dessant, kelle ülesanne oli arendada pealetungi Auvere suunal ning seal ühineda Krivasoo poolt pealetungivate vägedega. Dessant löödi puruks. Pääses vaid mõni mees. 14. veebruaril 1944 nõudis nõukogude juhtkond Narva vallutamist hiljemalt 17. veebruariks, mis oleks oluliselt raskendanud muuhulgas soomlaste olukorda Karjala maakitsusel. Samal päeval toimus Eesti Rahvuskomitee esimene põrandaalune koosolek Tallinnas.

15. veebruari varahommikul alustasid 2. löögiarmee üksused uusi rünnakuid kogu rinde ulatuses. Viie järgneva päeva jooksul ei vaibunud ohvrite rikkad lahingud hetkekski. Otsustavat edu siiski ei saavutatud. 19. veebruari õhtul tuli major A.Rebase staapi teade 18. armee ülemjuhatajalt: Eesti pataljon 685, Esimene Eesti rahvuspataljon, on allutatud armeegrupile Narva. 21. veebruaril jõudsid Rebane ja Sooden oma meestega Pihkvasse ning sealt edasi Eestisse.

Ränkrasked olid lahingud Auvere juures. 20. veebruaril 1944 oli 12-kilomeetrilisel rindelõigul positsioonidele paigutatud üle 2000 kahuri ja miinipilduja, millest poole tunni jooksul tulistati välja rohkem kui 80 000 mürsku. Tankide toetusel kolme päeva jooksul sooritatud rünnakud ei toonud edu. Ebaedust tingituna tegi nõukogude väejuhatus olulisi muudatusi pealetungioperatsioonide läbiviimise plaanis. Põhja pool Narvat otsustati üle minna kaitsele. 22. veebruaril otsustas nõukogude väejuhatus koondada Narva piirkonda kolm armeed! Jõudude koondamisega Narva alla alustati veebruari lõpus. Lisaks 2. löögiarmeele toodi siia 8. ja 56 armee, nende seas 8. Eesti laskurkorpus.

Eestlaste rünnak 23. veebruaril Riigiküla sillapeale ei õnnestunud. 24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, algas otsustav rünnak, millest võttis osa ka 45. rügemendi rümaülem allohvitser Rein Männik, kes oma kahekümnemehelise löögirühmaga tegi puhta töö. Teda autasustati korraga nii II kui I klassi Raudristiga..

25. veebruaril 1944 tegi vastane veel ühe katse rinde läbimurdmiseks. Laskurväeosade rünnakuid toetasid kogu armee suurtükivägi, laevastiku- ja lennuväe lendurid. Vaatamata kõigele kaitsest läbi murda ei õnnestunud. 28. veebruaril jõudsid Rebase ja Soodeni pataljonid Valga ja Tartu kaudu Jõhvi, kust nad peagi suunati Krivasoo kotti vaenlase pealetungi peatama.

Samal ajal kui 2. löögiarmee pealetung Narva jõel peatus, suunati 42. armee Narva suunalt Pihkva poole, kellel tuli luua platsdarm Lämmijärve läänekaldal Mehikoorma lähistel selleks, et sealt arendada pealetungi Tartu suunas. 12. veebruaril vallutati Piirissaare. Samal päeval olid H.Riipalu mehed juba Võnnus, kust tuli kiiresti liikuda Mehikoorma suunas. Ja siis see algas. Meeletu suremine. Esimene lahing Eestimaa kaitsel oli võidetud. H.Riipalu on kirjutanud: „See oli meeletum ja lootusetum vastase pealetung, mida ma rindepraktikas kogenud.“
Nugiseks
Allohvitser Harald Nugiseks"
14. veebruaril ületasid nõukogude väeüksused Lämmijärve ja kindlustusid Pedaspää-Meerapalu piirkonnas. 15. veebruaril tuli venelastel Meerapalust lahkuda, 16. veebruaril Pedaspealt.

17. veebruaril oli H.Riipalu pataljon juba Tarus ning 20. veebruaril Toila metsalaagris Ida-Virumaal. 22. veebruaril oldi juba teel Toilast Narva rindele, kus esmaseks ülesandeks kujunes Siivertsi sillapea likvideerimine. Norra, taani ja eestlaste rünnak algas 1. märtsil 1944. Ründajate seas allohvitser Harald Nugiseks. Ees miinivööndid, okastraat, ülevalt alla sadamas vaenlaste miinid ja katjušade mürsud. Maa ja taevas olid lõhkemas. Rivist langesid välja rünnaku juhid Helmut Rõõmussaar ja Jaan Lumera. Juhtimise võttis enda peale Harald Nugiseks, kes kahekümne mehega läks rullima vastase kaevikuid. Relvadeks püstolkuulipildujad ja käsigranaadid. Vastase tulepesadesse loobiti üle tuhande granaadi. Vepsküla ja Vaasa piirkond oli tagasi vallutatud. Selle vägiteo eest autasutati H.Nugiseksi teise eestlasena Raudristi Rüütliristiga.

Moodustati Eesti piirikaitse rügemendid

Prof. J.Uluotsa toetatud üldmobilisatsioon tõi 1944.a. veebruaris-märtsis rivisse ligemale 50 tuhat eesti meest. 10 tuhat meest määrati täienduseks Eesti 20-diviisi (Oberführer Franz Augsberger). koosseisu, mille üksused saabusid Narva rindele 19.02.1944.a. vahetades seal välja sakslaste 9. ja 10. välilennuväediviiside riismed. Selle diviisi 46. rügemendi (kol. Tuuling) II. pataljon (maj. Udo Parrest †29.02.44, kpt. Rudolf Bruus haav. 04.03.44, maj. Friedrich Kurg) paigutati Riigiküla sillapea vastu, sama rügemendi I. pataljon (major Ain-Ervin Mere) kattis Riigiküla sillapea lõunaserva ja Vaasaküla-Vepsküla vahelist ala, lõunapoolseks naabriks kuni Narva eeslinnani 45. rügemendi (kuni 04. 1944 kol.lnt. Paul Vent, 04. 1944 kol.ltn. Harald Riipalu) II. pataljon (major Elmar Lang †17.03.1944, kapten. Ludvig Triik – sai 1944. a kevadel haavat). Sama rügemendi I. pataljon (12.02.1944 Harald Riipalu, 04. 1944 kapten. Paul Maitla) paigutati Peeterristile.
Meeskond
Piirikaitserügemendi miinipilduja meeskond

Narvast põhjas sei- svad eesti väeüksused moodustasid raudse kaitsekilbi kuni saks- laste taandumiseni Kir- de-Eestist 1944. aasta septembris. 1944. aasta jaanuaris formeeriti kuus piirikaitserüge- menti ja üks pioneer- pataljon, kes saadeti samuti rindele ja anti saksa diviiside käsu- tusse. Ligi kümme tuhat mobiliseeritut arvati tagavararüge- menti, osa mehi arvati Omakaitse koosseisu, kelle ülesandeks oli sisejulgeoleku taga- mine Eestis. Venemaalt toodi tagasi Eestisse eestlastest koosnev 11. öölahingulennu grupp, mille ülesandeks oli punaarmee ühendus- ja juurdeveoteede pom- mitamine.

Et Punaarmee väeosad ei suutnud antud käsu kohaselt 17. veebruariks Narvat vallutada, kinnitas Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter 22.02.1944.a. Leningradi rinde ettepanekud pealetungi jätkamiseks Narva rindelõigus, kuhu koondati kolm armeed ehk 280 000 - 300 000 punaväelast 80 000 saksa poolel võidelnud mehe vastu. Ka vastase ülekaal tankides, lennukites, suurtükkides ja sõjavarustuses oli tohutu. Venemaa liitlased USA ja Suurbritannia saatsid lisaks Venemaal toodetud sõjatehnikale idarindele 427 284 Studebakerit, 50 501 Willist, 12 537 tanki, 18 865 lennukit, 13 303 soomustransportööri, 7 994 kahurit, 35 041 mootorratast, 1 981 vedurit, 11 155 vagunit, 595 sõjalaeva jne. Kava kohaselt tuli mõnest diviisist koosnev operatiivgrupp „Narva“ ümber piirata ja purustada kõigi kolme armee ühisjõududega.

1. märtsil alustasid 59. ja 8. armee väed ägedaid lahinguid Narvast lõunas Krivasoo rindel. Auvere all ja Sirgala soodes keesid lahingud päeval ja öösel. Just siia saadeti sakslastele appi suurte lahinguliste kogemustega major A.Rebase ja major Soodeni pataljonid, kes võitluste käigus jäid topeltkotti. Side rügemendiga katkes, puudus oli laske- ja toidumoonast. Viimse meheni vastu pidada? Alla anda? A.Rebane otsustas, kui mitmendat korda, mehed kotist välja tuua. 5. märtsi öösel ründasid 11. Ida-Preisi diviisi kaks rügementi kotti väljastpoolt. Koti suu purustati, eesti mehed olid kindlast surmast pääsenud. Mustajõe-Putki joonel pandi ühiselt punaste pealetung seisma ning löödi seejärel tagasi. Varsti peale seda sündmust liideti Rebase, Soodeni ja Ellrami pataljonid 20. Eesti Diviisiga, mis kuulsatele pataljoniülematele ei meeldinud.
Riipalu
Major Harald Riipalu

Samal ajal, 29.veebruarist kuni 6. märtsini 1944, likvideerisid Vaasa-Vepsküla ja Siivertsi venelaste sillapead Eesti 45. ja 46. rügemendi pataljonid kolonelleitnant Paul Venti juhtimisel, Nordland diviisi rünnakrühm ja üks Danmarki pataljon. Nordland diviisi üksused vallutasid Siivertsi surnuaia 2. märtsil. 3. märtsil vallutas H.Riipalu pataljon koos norralastega Narva garnisoni surnuaia ja 4. märtsi hommikul kõrgustiku „117“. 5. märtsil vallutati Vepsküla, sillapea likvideeriti lõplikult 6. märtsi kesköö paiku. Narva jõe läänekallas oli venelastest puhas. H.Riipalut autasustati I klassi Raudristiga ja edutati 45. rügemendi ülemaks.

6. märtsil pommitasid punakotkad (koos inglaste ja ameeriklastega?) tühja Narva linna, mis tehti koos Eesti Laskurkorpuse kahurväe toetusel maatasa. Järgmise päeva õhtul algas rusudeks muudetud Narva pommitamine uuesti?! 8. märtsil pommitati Jõhvit ja Tapat. Samal päeval alustas Narva lähistel pealetungioperatsioone venelaste 2. löögiarmee. Tule avas üle tuhande suurtüki ja miinipilduja, millest paisati lääne poole üle 100 000 mürsu ja miini. Jaanilinna sillapead ründavad punaarmee väeosad löödi Nordlandi ja Nederlandi meeste jõududega esimese kolme päeva jooksul tagasi. Nordland ja Nederland jäid oma kohtadele püsima aprilli kuu keskpaigani. 9. märtsil pommitasid punalendurid meeletus vihas kaitsetut Tallinnat. Uusimate andmete kohaselt kasutati nendel pommitamistel ka ameerika-inglise lennukeid. Rünnakutel Eesti linnadele puudus sõjaline mõte. Meie inimestes hirmu tekitamine, demoraliseerimine, oli peamiseks eesmärgiks. Kuid ka seekordne massiline terror ei murdnud eesti rahva tahet kaitsta oma kodu, oma vabadust.

11. märtsil läksid 2. löögiarmee väed kogu rinde ulatuses uuesti rünnakule. Ühes kohas põhja pool Narvat õnnestus venelastel jõgi jälle ületada. Algasid verised kähmlused, mille käigus vene laskurdiviisi üksused löödi puruks või kihutati uuesti Narva jõe taha. Samal ajal jätkas vaenlane nädala jooksul uuesti Jaanilinna ründamist, mille kaitse jäi murdumatuks. 14. märtsil läks Narva jõe ülemjooksul vene 8. armee vastu rünnakule saksa 122. jalaväediviis. Järgmisel päeval kandus võitlus Auvere tugialale, mille kaudu loodeti läbi murda Soome lahe rannikule ja saksa väeosad ümber piirata. 16. märtsil tegi vastane veel viimase ja suurema katse ületada Narva jõgi. Tulemusteta. Lumevaibale jäi vaid tunnistajate ütluse kohaselt „laipade väli“. 17. märtsil kandus võitlus Krivasoo sillapea sisemusest Vaivara-Sinimägede ümbrusse, kus veriste lahingute käigus õnnestus punaväelastel edasi liikuda vaid pool kilomeetrit. 19. märtsil hõivasid punaväelased Auvere jaama, Sooküla, Huntaugu ja Tagapere. Sakslaste kaitse läbimurdmiseks kogu sügavuses aga ei jätkunud punaarmeel jõudu. Samal ajal jätkusid katsed Narva jõe ületamiseks linnast põhja pool. Eesti mehed pidasid vastu. Narva jõe jääle jäid „suured laibavallid“. 17. märtsil kaotas punaarmee siin 5 000 meest.

Märtsi kuu teisel poolel kujunes 50 kilomeetriline Narva rindelõik siia koondunud jõudude kontsentratsiooni poolest suurimaks kogu vene-saksa rindel. Nõukogude poolel võitles 23 laskurdiviisi koos neid toetavate suurtüki-, tanki- ja lennuväeüksustega, mille varustamine lahingumoonaga muutus tänu Venemaa põhjatutele teedele üha raskemaks. Auvere jaama ja Vaivara vahelisse lõiku koondati 11., 61., 170. ja 227. saksa diviisid ja krahv Hyazinth von Strachwitzi tankid. 26. märtsil avati suurtüki ja miinipildujate tuli punaste pihta Tagapere ja Kirikuküla juures. Ka õhus puhkesid enneolematult ägedad lahingud. Kolm ööd-päeva kestnud lahingute järel oli vaenlane sunnitud taanduma teisele poole Narva-Tapa raudteed. Krivasoo sillapea „läänekõrv“ oli likvideeritud, vaenlane kindlalt soodesse surutud. Märtsi kuu lahingud jäidki sel kevadel viimasteks suuremateks jõukatsumisteks.

Vaatamata jõudude tohutule ülekaalule ei õnnestunud venelastel Narva rindel otsustavat edu saavutada. 14. jaanuaril Leningradi alt alanud suurrünnak, mille sihiks oli Baltimaade kiire vallutamine, jäi pelgalt unistuseks tänu Eesti ja Läti meeste ning nende relvavendade mehisele vastupanule. Kuu lõpuks olid punaarmee üksused Narva all verest tühjaks jooksnud. Kuid kaitsjate peamine eesmärk – punaarmee vägede paiskamine Narva jõe taha ka Krivasoo ruumis, jäi saavutamata. Ohtlik Krivasoo sillapea jäi püsima. Ka Eesti kaitsjate, operatiivgrupi „Narva“, ümberpiiramise oht.

Kuno Raude

Ajalugu

TRENDING