Võidupüha paraad toimus sel aastal Paides ning sellel peavad traditsiooniliselt kõne Vabariigi President ja Kaitseliidu ülem. Siinkohal Kaitseliidu ülema brigaadikindral Riho Ühtegi kõne terves mahus.
"Austatud Eesti Vabariigi president, president Ilves, riigikogu esimees, peaminister, ministrid, kaitseväe juhataja, kaasvõitlejad, järvakad, Eesti rahvas!
Me tähistame täna võidupühana sada kaks aastat tagasi saavutatud võitu Võnnu lahingus. Kuigi Vabadussõda toimus põhiliselt idarinnetel bolševistliku Venemaa vastu, oli toona Eesti rahva jaoks märgilise tähendusega võit just Saksa Landesveeri üle, millega lõpetati kümneid inimpõlvi kestnud Saksa parunite valitsemine Eestis. Muistsest vabadusvõitlusest alguse saanud vabaduse iha oli tegelikkuseks saanud. Nagu seisab kirjas 1934. aasta Eesti Vabariigi valitsuse otsuses, millega võidupüha muudeti riigipühaks, tuleb seda päeva tähistada eestlaste kõigi aegade võitude ja võitluste mälestuspäevana, meenutamaks Lembitu päevil alanud lakkamatut võitlust eesti rahva olemasolu ja vabaduse eest.
Kahjuks kestis vabadus vaid pisut enam kui kakskümmend aastat ning ühe ilmasõja keerises saavutatud võimalus kaotati teise ilmasõja käigus uuesti. Väikeriigina ja üksi polnud meil lootust iseseisvust säilitada. Järgnes viiekümne aastane okupatsiooniperiood, mille jooksul püüti meist vormida niinimetatud homo sovieticusi – passiivseid initsiatiivituid nõukogude korra pärisorje, kes kuulekalt alluvad autoritaarsele juhtimisele.
Aga eestlased pole selline rahvas. Meil on vabaduseiha geenides. Räägin siinkohal oma loo, mis ilmselt sarnane paljude teiste eestlaste lugudega. Nimelt olen sündinud sügaval nõukaajal ja kõik mu seosed vaba Eestiga tekkisid vanavanemate kaudu. Just vanaema Salme oli see, kes aeg-ajalt laulis meile, lastele, keelatud laule vabast Eestist, mille sõnad mulle enam ei meenu, kuid millest õhkuvat nukrust ja igatsust ma tänaseni mäletan. Just mu vanaisa Arnold oli see, kes talveõhtutel meid ahjule sooja tõstes jutustas lugusid Eest oma kaitseväest ning Kaitseliidust, kuhu ta kuulunud oli. Mu ema enam selliseid laule ei laulnud nagu mu vanaema, sest tema elas juba Horoskoobi ajastus ja tema laulud olid repertuaarist, mida pakkus Nõukogude Eesti estraad. Ka mu isa Kaitseliidust ei rääkinud, tema parimaks saavutuseks selles osas oli Nõukogude Armeest kõrvalehoidmine. Sündinud vahetult enne sõda, polnud ka nemad ju tegelikult vabadust näinud.
Meie side minevikuga on meie vanemad ja vanavanemad. Kui sel pimedal tunnil poleks olnud neid inimesi, kes vabadust mäletasid, oleks meie tagasitee vabaduse juurde olnud märksa konarlikum ja keerulisem, nagu me võime täna näha seda neis endistes liiduvabariikides, kus nõukogude kord kestis paarkümmend aastat kauem. Ja neil riikidel on täna meie näol vähemalt eeskuju olemas. Meil oli 80-date lõpus vaid mälestus ja esivanemate kaudu alles jäänud side iseseisvusperioodiga. See tundus justkui ainuõige valik, et vanavanemate pärast tuleb tagasi saada riik, mida nemad mäletasid. Meenub, et mõtlesin sellele tookord Tartus, kui tähetorni heisati esmakordselt sini-must-valge lipp ning mu vanaisa silmis olid liigutuspisaraid. Temal õnnestus see ära näha.
Vabadus ei ole asi iseenesest. Vaba saab olla see, kes seda ise tahab ja on selle eest valmis ka seisma. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 54 ütleb, et Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust ning lisab, et kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Aitäh, Enn Tarto, et need sõnad põhiseadusesse kirjutatud said.
Vaatan uhkusega täna neile kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele, aga ka noortele kotkastele ja kodutütardele, kes siin rivis seisavad. Nemad teavad selle põhiseaduse paragrahvi tähendust.
Head kaasmaalased! Tänavu augustis tähistame me kolmekümne aasta möödumist iseseisva Eesti riigi taastamisest. Sel puhul oleme me Kaitseliidu tuletoojateks valinud oma liikmeskonnast need mehed ja naised, kes 1991. aastal on sündinud. Kuigi minu jaoks tundub, nagu oleks see olnud eile, pean tõdema, et noist päevist on möödunud tõepoolest terve inimpõlv ning meie, kes me olime valmis 1991. aasta augustiputši päevil paljakäsi tankide vastu minema ning vabaduse nimel kannatusi ja ohte taluma, oleme ühtäkki muutumas ise selleks sidemeks möödanikuga, nagu meile olid meie vanavanemad.
Siinkohal tahan olla nende inimeste eeskõnelejaks, kes Eesti taasiseseisvumise eest on seisnud ning öelda järgmistele põlvedele: hoidke ja kaitske seda riiki, mis on teile tagasi võidetud, et koputus teie uksele tähendaks vaid sõprade küllatulekut, mitte järjekordset arreteerimist ja teadmatusse saatmist; et jõule võiks pidada avalikult, mitte paksude kardinate taga; et oma arvamust võiks avaldada otse ja ei peaks seejuures kartma, et sellele järgnevad repressioone. Meie mäletame, mida see tähendas, me oleme seda läbi elanud ja nüüd on meie kõigi ühine ülesanne teha kõik selleks, et seda enam ei korduks.
Olgu selle ühtsustunde märgiks täna Müüsleri vabadussõja mälestusmärgi juures muinastulest ja mälestustulest läidetud võidutuli ehk nagu kirjutas Juhan Libe 1934. aasta "Kaitse Kodus", et see tuli on "jõuliseks ühistunde avalduseks ja rahvusliku enesetunde tõstjaks, mis täiel määral suudaks anda ülevat rõõmu ja elujõudu". Viigem see tuli siis üle maa Eesti kodudesse ning süüdakem temast jaanituled, et tunda seda ülevust ja rõõmu ning tänu oma vabaduse üle.
Ma tervitan teid võidupühal ning soovin head Jaani. Eesti eest surmani!
Elagu vaba Eesti!"
