Kaitseliitlase avalik kiri Eesti Vabariigi võimuladvikule
Jüri Kukk -
30. oktoober 2017
http://objektiiv.ee/kaitseliit...
President Kersti Kaljulaid nimetab Kadriorus ametisse uue valitsuse (22. november 2016). Foto: Scanpix
Poliitikud, eestlaseks olemise häbenejad, teie nimel ma oma eluga ei riski, sest ei pea teid selle vääriliseks! Miks ma seda nii ekstreemselt ja karmilt välja toon? Aga selleks, et te mõistaksite, et teie tegudel on tagajärjed ja teil tuleb selle eest vastutus võtta, kirjutab kaitseliitlane ja rahvuslane Jüri Kukk.
Ma ei kirjuta seda pöördumist sugugi kergel südamel, sest need read tähendavad teatud loobumist nii inimlikkuse, patriotismi kui rahvusluse põhimõtetest. Kuid ma pean seda tegema, et selgitada Eesti võimuladvikule, milleni on nad oma rahva ja riigi viinud – teen seda läbi võimaliku stsenaariumi, mis näitab nende rahvast kaugenemise tagajärgi. Kuigi allakirjutanu olen vaid mina, usun siiski, et siia paneks oma allkirja suur osa eestimeelsetest meestest ja naistest, kes on mures oma maa, keele ja kultuuri pärast.
Olen viimase kolme aasta jooksul Kaitseliidu ridades olles omandanud arvestatavad sõjalised oskused ja kui meie seni ainus reaalne vaenlane, Putini sõjamasin, üle Eesti piiride veereb, oleme meie, kaitseliitlased, need, kes esimese löögi vastu võtavad, kuni liitlased täiendavate jõududega appi jõuavad. Kuivõrd võib eeldada, et Venemaa saadab uusi territooriume hõlvama just hea väljaõppega sõdurid, siis arvan, et enamik meist, eesliinile minejatest, enam lahinguväljalt tagasi ei tule. Julgen kogu Eesti ühiskonna ja riigi ees välja anda veksli – ma olen valmis kodumaa eest surema, kui seda on vaja, ja lähen lahingusse teadmisega, et seda võibki tarvis minna. See minu lubadus on aegumatu ja ma täidan seda igal juhul!
Samas ei austa ma enamikku meie võimuladvikust, ei presidenti, peaministrit ega suuremat osa riigikogulastest, sest just nemad on minu arvates käest andnud suure osa sellest, mille nimel me Laulva Revolutsiooni ajal võitlesime, ja nad on ohtu seadnud eesti rahvuse, rahvusriigi ja kultuuri eksistentsi. Ometigi olen sõdurina valmis ka nende kui Eesti riigi esindajate eest surema. Küll aga ei teeks ma seda siis, kui mu kohus seda ei nõua – ma ei riskiks nende kui inimeste pärast, vaid valiksin nendeks, kelle nimel võiks ka surra, hoopis teised, ennekõike oma lähedased ja eestimeelsed inimesed. Ma tean, et teie, poliitvõimurid, ei riskiks minusuguste nimel mitte kõige vähemagagi!
Igas sõjas on olukordi, kus sõdur saab südametunnistuse piinadeta valida ellujäämise ja surma vahel. Valisin näitena välja konkreetse inimese ja konkreetse olukorra. Inimeseks oleks endine peaminister Taavi Rõivas (aga miks mitte ka Andrus Ansip või Juhan Parts), kelle valitsemise ajal tehti palju eestlust lammutavaid otsuseid, ja olukorraks see, kus tema on jäänud vaenlase tagalasse lõksu. Meie, kaitseliitlaste poole pöördub ülem ja ütleb: “Mehed, lõigus BN 447 on vaenlase tagalasse kinni jäänud meie kunagine peaminister Taavi Rõivas, keda oleks vaja sealt välja aidata. Me vajame selleks vabatahtlikke, kes on valmis ka halvimaks, sest mehed, tõesti, seal on vaenlase tuli tihe ja need, kes jäävad tema äratoomist katma, ilmselt missioonilt tagasi ei tule!” Milline oleks minu otsus? Kui seal oleks kinni ka Rõivase pere, läheksin kõhklematult! Kui ainult Taavi Rõivas, siis paraku… EI! Ja seda just sellepärast, et ma ei riskiks oma eluga inimese nimel, kes on minu arvates oma riigile palju kahju teinud. Ma jätkaks sõdimist rinde selles lõigus, kus seda on hädasti vaja, aga see missioon jääks minust tegemata.
Miks ma seda olukorda nii ekstreemselt ja karmilt välja toon? Aga selleks, et teie, poliitikud, mõistaksite, et teie tegudel on tagajärjed ja teil tuleb selle eest vastutus võtta. Siiani te seda teinud pole! Tõin sellise situatsiooni välja, et teid teavitada – ekstreemsetes olukordades (mis Venemaa agressiivsust arvestades on väga reaalsed) me teie nimel oma eluga ei riski, sest ei pea teid selle vääriliseks! Samas on ka mehed, kelle nimel ma läheks kõhklemata oma viimasesse lahingusse, näiteks Hannes Võrno, Einar Laigna, Valdur Mikita ja kõik need inimesed, kes praegu Eesti tuleviku pärast muretsevad. Nemad on minu Eesti ja nende nimel olen ma valmis surema! Jevgeni Ossinovski, Sven Mikser, Eiki Nestor, Margus Tsahkna, Toomas Hendrik Ilves ja kõik eestlaseks olemise häbenejad – ei iial!
Seejuures rõhutan veel paari momenti. Esiteks, mina, kes ma selle kirjaga teatan kogu ühiskonnale, et olen valmis sõja esimesest minutist lahingusse sööstma, olen tegelikult see, keda teie nimetate rassistiks ja natsiks – sest ma olen rahvuslane! Olen täiesti kindel, et need inimesed, kes kiidavad hetkel heaks teie eestlust lammutava poliitika, kes näevad eestlasi 50 aasta pärast šokolaadikarva anglosaksidena ja kes praegu avalikult eestlaseks olemist häbenevad ning rahvuslasi sildistavad – nemad minuga sel hetkel lahingus ei ole, olen selles täiesti kindel. Nemad istuvad sõja puhkedes Läände viiva lennuki või laeva peale, nagu enamik teist, Eesti hetkepoliitika suunajatest!
Kõike seda avalikkuse ees välja laduda polnud kerge, aga tunnen seda teinuna ennast kergemalt. Meid, eestlasi, on vähe, ja me peaksime kokku hoidma, aga mingi hetk on see, kus eesti keele rääkimine meid enam koos ei hoia, sest üks pool on valmis ka muud keelt emakeelena rääkima, selle maa ära kinkima ja võõra kultuuri varju pugema. Siis ei ole meie vahel enam midagi ühist ja ka enda ohverdamine teise ellujäämise nimel mõttetu – miks peaksin seda tegema, kui mu ohverdus ei vii edasi väärtusi, mida ma hindan?
Jüri Kukk, kaitseliitlane ja rahvuslane
