Jaapanlane ei anna võõrale kätt ega nuuska avalikus kohas nina; prantslased tervitavad aga tugeva käesurvega isegi võhivõõraid. Kanadalased hoiavad järjekorras seistes distantsi. Kunagi jälgis keegi daam Tartu ühes restoranis põlglikult mu kursusekaaslast, kes püüdis leivatükikese ja kastesse muljutud kartuliga oma taldrikut puhtaks noolida. Proua ütles ärritunult: „Tütarlaps, teie lauakombed on allpool igasugust arvestust!“ – „Jah, aga minu prantsuse kasvatus lubab seda,“ vastas neiu Meeli. Ta tabas oma vaimuka vastusega kogemata märki, sest prantslased puhastavadki avalikes söögikohtades leivatüki abil taldrikult viimse toiduraasu, väljendades sellega lugupidamist kokkade ja nende valmistatud roogade vastu.
Eestlastena peame oma käitumist ja kombeid kõrgeimaile standarditele vastavaiks. Me oleme enda arvates kõige intelligentsemad, kultuursemad ja normaalsemad inimesed ning vaatame teisest rahvusest inimestele mõnikord ülalt alla, nähes kõike peamiselt oma mätta otsast ja läbi oma „kultuuriprillide“. Või varjame me selle ellusuhtumisega hoopis oma sisemist alaväärsukompleksi? Eestit külastanud saksa kirjanikule Hans Magnus Enzensbergerile jäi mulje, justkui usuksid eestlased, et Eesti on sama suur kui universum ja maailm selle kõrval väike nagu pähkel.
Meenub kunagi kuuldud naljalugu kamina ees istuvast vanapaarist. „Juhan,“ ütleb naine, „kõik inimesed on nii imelikud, välja arvatud sina ja mina. Ja ka sina oled mõnikord veider.“
Kõrge enesehinnang pole ju iseenesest halb. Probleem on aga selles, et enesekindlust ja ülbust on vahel raske eristada. Ülearu kõrge enesehinnanguga kaasnevad pahatihti ka egoism ja eneseimetlus. Prof Voldemar Kolga hinnangul on eneseväärtustamise (mitte eneseväärikuse) mõistest tänapäeval saanud lausa lööksõna. Professor küsib, kas kõrge enesehinnang pole kujunemas juba omaette eesmärgiks ja edu tagavaks võluvitsaks.
Võlgades siplevad roomlased (rääkimata kreeklastest) võiksid ehk siis hoopis Tallinna minna ja seal eestlastena käituda või vähemalt nendelt rahaga ümberkäimist õppida.